Minu vanavanaisa Anton Tõnuvere võitles Eesti rahvaväe sõdurina juunis 1919 võidukas Võnnu lahingus. Samal ajal, kui Eesti mehed toonase põlise vaenlase sakslastega Põhja-Lätis surmaheitlust pidasid, pidas Asutav Kogu sotsiaaldemokraatide eestvedamisel Tallinnas tuliseid arutelusid mõisaaega lõpetava maareformi vastuvõtmiseks.
Nii pea, kui Eesti territoorium oli 1919. aasta kevadel vaenlastest vabastatud, toimusid Eesti esimese parlamendi valimised. Absoluutse enamuse saavutasid vasakpoolsed parteid sotsiaaldemokraatide juhtimisel. Asutav Kogu kogunes jüripäeval Estonia kontserisaalis.
Rahva selge enamus ootas toona Asutavalt Kogult sotsiaalse ebavõrduse likvideerimist, sest valdav osa maast kuulus 6000-7000 baltisaksa mõisnikule, samas kui 2/3 elanikkonnast oli täiesti ilma maata. Kohe pärast avaistungit asuti maa ümberjaotamist Asutavas Kogus arutama. Ehkki kõik erakonnad olid veendunud maareformi vajalikkuses, vallandusid teravad vaidlused selle teostamise üle. Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalsed reformi, nõudes, et riik võtaks kogu maa enda kätte mõisnikele kompensatsiooni maksmata ning riiklikust maafondist jagatakse edaspidi maad kõigile soovitajatele põlisrendile andes. Parempoolsed olid kategooriliselt talumaade riigistamise vastu ja nõudsid reformi teostamist järk-järgult pikema aja jooksul, äravõetud maade hüvitamist omanikele ning riigistatud maade müümist soovijatele isiklikuks omandiks. Lõpuks jäid peale vasakpoolsete ideed.
oktoobril 1919 võeti Asutavas Kogus lõpuks vastu Ida-Euroopa riikide kõige radikaalsem maaseadus, mille poolt hääletas aga vaid 63 parlamendi liiget 120st. Vastuhääletajateks olid baltisakslased, aga ka enamik Maarahva Liidu liikmetest, kes olid seaduse vastu, lahkusid hääletuse ajaks saalist.
Igatahes võitlesid Eesti mehed ja naised nüüd oma enda maa eest. See andis juurde väga palju uut motivatsiooni. Vabadussõja võiduni jäi vaid mõned kuud.
Vanavanaisa Anton sai Võnnu lahingus peast haavata, jäi aga õnneks ellu, lõi pärast sõda pere ja sai minu vaarisaks.
Jaak Juske