105 aastat tagasi jüripäeval 23. aprillil 1919 Estonias kogunenud meie esimese parlamendi 120-liikmelise Asutava Kogu peamine ülesanne oli noorele Eesti riigile tema esimese põhiseaduse koostamine. Kahe toonase mõjuka vasakpoolse partei – sotsiaaldemokraatide ja tööerakonna juhtimisel võeti see mahukas töö ette. Toonased ideaalid elavad edasi Eesti tänases põhiseaduses, samas võib parlamentaarne demokraatia olla aga väga habras.

Asutav Kogu võttis juba 4. juunil 1919 vastu Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra. See oli sisuliselt esimene Eesti põhiseadus. Samal ajal jätkus aga vastavas komisjonis tuline arutelu päris põhiseaduse teksti üle. Asutav Kogu kiitis vastava komisjoni loodud põhiseaduse heaks 15. juunil 1920. aastal ning see jõustus sama aasta 21. detsembril. Põhiseaduse sissejuhatuses deklareeriti, et „Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes”, loetleti üles riigi koosseisu kuuluvad alad ja ulatuslikud demokraatlikud kodanikuõigused. August Rei juhitud Austav Kogu oli oma töö teinud. Algas Riigikogude ajastu.
Toonane põhiseadus andis Riigikogule suure võimutäiuse, nägi ette riigipea puudumist ning rahva suurt osalemisvõimalust poliitilistes protsessides. Erinevate sotsiaalsete kihtide huvide rahuldamiseks garanteeris riik ühelt poolt võõrandamatu õiguse eraomandile, teisalt aga kindlustas streigivabaduse.

Esimese põhiseaduse järgi oli rahval võimu teostamiseks neli mehhanismi. Kõige tavapärasem neist oli valimisõigus: võimalus otsustada parlamendi koosseisu üle korralistel valimistel. Teiseks kuulus rahvale õigus teostada vahetut kontrolli parlamendi tegevuse üle ja selle koosseisu erakorraliste valimiste ajal ümber kujundada. Kolmandaks oli võimalus teha rahvaalgatuse käigus ettepanekuid olemasolevate seaduste muutmiseks või tühistamiseks ning uute seaduste kehtestamiseks. Ning lõpuks võisid vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku taotleda mõne seaduseelnõu või muu küsimuse panekut rahvahääletusele, mille otsus pidi olema parlamendi jaoks siduv.

Olid ju esimese maailmasõja järgsed 1920. aastad laiemalt maailmas demokraatia võidukäik. Impeeriumid oli lagunenud ja Euroopa kaardile tekkinud terve rida uusi riike. Ja kuigi järgnes 1930. aastatel demokraatia kriis, mis sillutas teed uuele maailmasõjale, on tänase liberaalse demokraatia nägu kujunenud paljuski toonases sajanditaguses maailmas.
Nüüdisaegne lääne demokraatia on küll oluliselt tugevam, selle hoidmisega tuleb aga tänagi iga päev vaeva näha. Ka meil Eestis, kus 1992. aastal jõustunud tänane põhiseadus kannab edasi neidsamu ideaale, mis said kirja 1920. aasta põhiseadusesse. Laialdased kodanikuvabadused, vähemuste õiguste austamine ning parlamentaarne demokraatia tagavad arvamuste paljususe riigivalitsemises ning seeläbi sidusama ühiskonna.

Täna teostab Toompea lossis seadusandlikku võimu Riigikogu 15. koosseis. Alates selle koosseisu volituste algusest möödunud aasta aprillis oleme näinud kõige tõsisemat parlamentaarse demokraatia kriisi uuel iseseisvusajal. Mitu kuud oli parlamendi töö sisuliselt blokeeritud. Koalitsioon ja opositsioon olid kaevunud sügavale, kompromissi küll otsiti, aga sisuliselt keskpõrandal kokkusaamiseks soov puudus. Põhiseaduslikku kriisi küll õnneks ei järgnenud, aga sellele oldi väga lähedal. On selge, et vigu tegid mõlemad osapooled. Igast poliitilisest ummikseisust tasub aga õppida, et tulevikus taolisi olukordi vältida, sest parlamentaarse demokraatia kriis võib kasvada kergesti laiemaks demokraatia kriisiks. Ja sellest võidaks vaid üks agressiivne riik meie naabruses. Nii on jätkuvalt oluline hoida Asutava Kogu vaimu, kus suudeti parteideülese kokkuleppega panna alus Eesti demokraatlikule riigikorrale.