Tiit Terikul on valus õppetund käes, aga potentsiaali temas on, arvab sotsiaaldemokraat Jaak Juske Eesti Päevalehes.
Eks hinnangut Tiit Terikule kui kultuuriministrile ole veel selgelt liiga vara anda. Aga kindlasti oleks pärast eelmise ministri totaalset ebaõnnestumist oodanud, et Keskerakond pakub nii olulisele ametikohale inimese, kes omab kultuuri vallas mingitki autoriteeti. Ju oli siis parteipink lühike või ei soovinud keegi teine vastutust võtta.
Lõpuks sai Keskerakonnalegi selgeks, et kultuuriministrina oli Anneli Ott väga vales rollis. Ta ei tundnud end kultuuris kodus ja nii ei tekkinud tal oma valdkonna esindusorganisatsoonidega ka sisulist dialoogi, mida tänases keerulises olukorras on eriti vaja.
Selles mõttes oli Tiit Teriku esitamine uueks kultuuriministriks hea käik. Tal jutt jookseb ja üldsusega suhtlemisega probleemi pole. Ilmselt asub ta oma uuel postil kohe looma ka kauaoodatud dialoogi loomeliitudega. Terik on erinevalt oma eelkäijast vaktsineeritud ning saab käia rahus spordi- ja kultuurisündmustel ning osaleda füüsiliselt valitsuse istungitel.
Samas suutis Terik juba ühes oma esimeses pikemas intervjuus põrutada täiega puusse, kui ta unustas ralliilmast rääkides Ott Tänaku nime ning asus ülistama Keskerakonda kuuluvaid sportlasi ja sporditegelasi. See äpardunud intervjuu andis õigustatult võimaluse süüdistada teda asjatundmatuses ja parteikaaslaste soosimises. Kindlasti valus õppetund. Kultuuriminister ei saa olla tubli parteisõdur. Kui ta seda on, siis lastakse ta kiirelt kultuuriavalikkuse poolt sõelapõhjaks ja oodatud usaldust ei teki.
Aga nagu alguses öeldud, anname värskele ministrile, kes alles täna riigikogu ees ametivande andis, natuke aega, et ta saaks uude rolli sisse elada ja end valitsemisalaga põhjalikult kurssi viia. Aega selleks on tal tõesti napilt. Kultuuriinimesed ootavad praegu toetusmeetmeid, mis aitaksid kompenseerida koroonapiirangutest tingitud rahalist miinust.
Ja eks eelmise ministri saamatusest tulenevalt on laual ootamas terve virn lahendamata teemasid. Kui Terikul jääbki puudu laiemast autoriteedist, siis peaks tal olema piisavalt poliitilist kogemust ja toetust, et soovi korral vajalikud otsused läbi suruda ja ellu viia.
Aga tal tuleb arvestada tõsiasjaga, et kultuuriüldsuse ja ka spordirahva kriitiline silm on pärast Oti läbikukkumist ja tema enda viltu läinud esimesi avaldusi iseäranis tundlik.