Konstantin Pätsile mälestusmärgi rajamine on tekitanud pikalt poleemikat. Kas Eesti demokraatliku riigikorra kukutanud riigivanemale monumenti üldse raja? Ja kui ikkagi rajada, siis mis oleks sobiv koht? Nüüd siis uus vaidlus, kas väljavalitud võidutöö on sobiv lahendus kunagise riigivanema mälestuse jäädvustamiseks või mitte?
Pätsil on Eesti esimese iseseisvusaja riigimeestest ülekaalukalt enim mälestusmärke. Täissuuruses kuju Toilas Oru lossi pargis, päästekomitee liikmete mälestusmärk tema kunagise kooli ees Pärnus, büst Kadrioru roosiaias, suur mälestusmärk sünnipaigas Tahkurannas, soliidne hauakivi Metsakalmistul. Ja nüüd siis varsti lisaks veel hiigelpea Estonia teatri taga.
Olen toetanud Pätsile mälestusmärgi rajamist just sinna. Seda põhjusel, et Estonia tagune kunagine Uue turu ala annab võimaluse tuua esile noor energiline Päts. Mees, kes aitas möödunud sajandi alguses arendada Tallinna kaasaegseks linnaks ning sama energiaga kuulutas naabruses Reaalkooli ees välja Eesti iseseisvuse, juhtides vastrajatud riiki Vabadussõja kõige kriitilisematel päevadel. Täna aga oleme saamas mälestusmärki vanale väsinud autoritaarsele presidendile, kelle karm kivisse raiutav pilk jääb meid ja tulevasi põlvkondi veel pikalt saatma. Sihikindla Pätsi asemel saame demokraatliku Eesti pealinna südamesse karmi käe Pätsi. Kuigi jah, ilma käteta.