Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) lugu sai alguse meie esimese üldlaulupeo järgses rahvusliku vaimustuse tuules – vana kalendri järgi 26. märtsil 1870 kogunes Tartus ühte tudengikorterisse kaheksa meest. Viie üliõpilase – Andreas Kurrikoffi, Heinrich Rosenthali, Gustav Treffneri, Hugo Treffneri ja Martin Wühnerkolmi – kõrval kolm end üheselt eestlusega sidunud silmapaistvat tartlast: Jakob Hurt, Wilhelm Eisenschmidt ja Johann Voldemar Jannsen. Täna tundub ehk naljakas, aga koguneti selleks, et lugeda üksteisele ette meie rahvuseepost „Kalevipoega“. See oli selge ja tugev märk, et nood kaheksa meest ei tahtnud sulanduda sakslaste või venelaste sekka, vaid tahtsid olla eestlased, ütles sotsiaaldemokraat Jaak Juske Riigikogus.

Otsustati edaspidigi kord nädalas koos käia, meie rahvuseepost lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri alal harida. Nendest „Kalevipoja“ õhtutest kujuneski välja Eesti vanim ja suurim akadeemiline üliõpilasorganisatsioon EÜS.

Sini-must-valge kombinatsiooni valisid seltsivennad oma lipuvärvideks 1881. aastal ning 4. juunil 1884 pühitseti esimene lipp Otepää kiriklas. See imeläbi säilinud lipp on täna kõigile vaatamiseks välja pandud Eesti Rahva Muuseumis.

EÜS jätkas oma avalikku tegevust Eestis kuni keelustamiseni nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1940. aasta pöördelisel suvel. Teise maailmasõja järel koondusid Läände põgenenud seltsivennad, paguluses hoiti kõrgel oma värve ning koos sellega eesti keelt ja kultuuri. Eestis sai tegevuse taastamine võimalikuks laulva revolutsiooni tuules 1. detsembril 1988. Tänaseks liidab EÜS tuhatkonda meest üle ilma. Seltsi liikmed on löönud kaasa nii Eesti riigi loomisel kui taastamisel. Aidanud ehitada üles meie riiki. Ka täna on vabariigi valitsuses kaks seltsivenda, Riigikogu liikmete seas aga kolm EÜSi liiget. EÜSi kuuluvad ka mitmed sotsiaaldemokraadid eesotsas erakonna endiste esimeeste Andres Tarandi ja Toomas Hendrik Ilvesega.

Üks EÜSi asutajatest kirikuõpetaja Jakob Hurt kutsus juba 1888.a. kõiki eestlasi koguma ja kirja panema meie rikkaliku rahvaluule varamut. Sellest hiiglaslikust vaimsest kogust sündis seltsivendade eestvedamisel pärast Hurda surma 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum.

Ka täna on jätkuvalt oluline Eesti rahva loo talletamine. Kurja viiruse tingitud koduseinte vahel istumine annab meile rohkem aega panna kirja oma perekonnalugu ja meenutada olnud aegu. Eriti oluline on jäädvustada elav mälestus. Kui meie elus olevad esiemad ja -isad ei jõua ise oma lugu kirja panna, võib paluda neil kasutada kaasaegseid salvestamisvahendeid. Need lood on olulised talletada, et ka tulevased põlved teaksid, milline nende eelkäijate elu ja saatus on olnud.

EÜSi lipukirjaks on ladinakeelne hüüdlause Carpe diem – Kasuta päeva. Kasutagem siis seda vaikuseaega targasti. Aga kõige tähtsam on täna muidugi hoida enda ja oma lähedaste tervist. Ja sedaviisi oma perekonda ja selle lugu hoides, hoiame kogu Eestit.