Jaak Alliku vastus Jakko Välile: mitte Ossinovski, vaid kogu SDE arvab, et EKRE on oht Eest julgeolekule ja demokraatiale

Kuna olete Jevgeni Ossinovskile suunatud avalikus kirjas nimetanud ka mind, siis annab see mulle võimaluse Teie mõtteid vasturepliigis pisut kommenteerida.

Olen loomulikult meelitatud, et loete mind Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tõsiseltvõetavate liikmete hulka. Olen alati ka Teid pidanud Tallinna Televisiooni üheks analüütilisemaks saatejuhiks ning omal ajal imetlenud, kuidas algul Arnold Rüütli ja hiljem Edgar Savisaare nõunikuna suutsite julgelt ja mõnikord isegi avalikult oma visioone kaitsta. Kuna ennustate oma kirjas Savisaarele valimisvõitu Tallinnas ja EKREle tulevastel parlamendivalimistel, siis järeldan, et olete tänaseks oma vanade juhtide leeri tagasi pöördunud.

Mina ei tahaks Teiega küll konkureerida valimistulemuste ennustamisel, teame ju tegelikult mõlemad, et mitmeringkonnalistel isikuvalimistel ei jätku võiduks kuitahes säravast juhist, vaid edu tagab tuntud ja usaldusväärsete ringkonnaliidrite olemasolu. Polemiseerima ei kutsu ka Teie särava mõistuse jaoks minu arvates pealiskaudsed väited NKVD agent Pätsist, Michal-Rosimannuse „keelan-käsen-poon lasen” juhtimisstiilist või Toompea lambapeadest.

Küll aga tahaks vastata Teie kirja põhiküsimusele: „Miks sotsid vastanduvad EKREle?”. Olen Teiega seejuures samal arvamusel, et Jevgeni Ossinovski on oma tarkuse ja intelligentsusega (epiteedid kuuluvad Teile) kindlasti uue poliitpõlvkonna särvaim täht ning seepärast on tõesti südantsoojendav Teie mure tema reputatsiooni pärast seoses EKRE manamisega.

Enne selle teema juurde asumist tahaks aga Teid rahustada, et minu naeruväärseks muutmise üle seoses „kooseluseaduse lõpliku hävinguga” pole Teil küll vaja muretseda, sest kooseluseaduse ühe algatajana olen ka täna veendunud, et seda seadust ei oota häving.

Õigupoolest on päris piinlik haritud täiskasvanud meeste lõputu „homonduse” üle jahumine, nagu ka Teie kirjas olev viide ohule, et Eestist võiks saada „homode kalifaat”.

Erinevate rahvaste seas erinevail aegadel tehtud uuringud annavad alati tulemuseks, et homodena määratleb ennast 2-4% inimestest ja seda arvu ei ole võimalik muuta mingi seaduse või propagandaga. Ühelt poolt on tegu üsna väikese suhtarvuga ja neis riikides, kus geide kooselu on seadustatud, asub nö abielulisse vahekorda sellestki vähemusest vaid väga tühine hulk. Kuid absoluutarvudes puudutab see probleem Eesti otseselt siiski umbes 40000 inimest ning mina kaitsen ja jään kaitsma nende õigust teadmisele, et nad ei pea oma kaasasündinud kalduvust häbenema, vaid võivad end meie seas tunda täisväärtuslike ja õnnelike inimestena.

Just selle kindluse andiski too seadus ning see ei sõltu üldse tema rakendusvõimalustest. Kuna seksuaalorientatsioon ja maailmavaade ei ole omavahel korrelatsioonis, siis eeldatavasti võib nii sotside kui EKRE toetajate hulgas olla geisid võrdsel määral. Vahe on selles, et meie seas võivad nad püstipäi ringi liikuda, ekrelastena aga peavad oma loomupärast seksuaalsust häbenema ning julgemaid saatusekaaslasi ehk ka seepärast vaenama.

Mis aga puutub sotside EKREle vastandumisse, siis olen veendunud, et peamises, millest kõnelete – pidada meie riigi keskseks eesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist – meil lahkarvamusi pole ja pole neid ka Helmel ja Ossinovskil.

Küll aga algavad eriarvamused sellest, millised on vahendid selle sihi kindlustamiseks ja mis ohud seda ähvardavad. Üpris pealiskaudne on minu arvates rääkida neist kui mingist ühest tervikust. Ohud rahvusele, keelele ja kultuurile on tegelikult erinevad ning seepärast on erinevad ka nende säilitamise teed. Mõiste „demograafiline vetsupott”, millest allalaskmine eesti rahvust ähvardab, tõi 2005. aastal käibesse tollane Res Publica esimees professor Taagepera. Ja kuigi me seadustasime seejärel unikaalse emapalga, on eesti naiste sünnikordaja ikka 1,5-1,6 juures, iive seega negatiivne ning oht vetsupotist alla minna endine.

Samasugune olukord koos rahvastiku vananemise ning sellest tuleneva töökäte puudusega valitseb enamikus Euroopa arenenud riikides. Mulle tundub, et just selle teadvustamine, mitte lihtsalt abstraktne humanism, on neis riikides põhjustanudki suhteliselt avatud migratsioonipoliitika ning koos sellega rahvuse määratlemise mitte verepuhtuse, vaid kodanikukesksuse järgi.

Sotsid on demograafilisele statistikale otsa vaadates veendunud, et just kodanikukeskne eestlase määratlus on ainus abinõu eesti rahvuse säilimiseks pikemas ajaloolises perspektiivis. Ehk teisiti öeldes – eestlane on see, kes ennast ise eestlaseks peab ning eestlane võib samal ajal olla ka prantslane, soomlane ja isegi venelane (mis see Ossinovskigi muud on). Loomulikult ei tohi me siis nõuda eesti kodakondsusest loobumist neilt meie rahvuskaaslastelt, kes välismaal elades või seal sündides soovivad ka mõne teise riigi kodanikeks saada.

Ja me ei peaks nõudma ka oma sünnijärgsest kodakondsusest loobumist neilt inimestelt, kes eestlased olla soovivad, nagu me äsja tegime väga tubli eestlase ja tubli ukrainlase Ruslan Trochinskyga. Aga kodanikukeskne rahvuslus pole kindlasti vajalik mitte täiendavate migrantide siia meelitamiseks, vaid selleks, et tänases juba multietnilises (ja paraku ka multikultuurses) Eestis oleks võimalik sidus koostöö meie ühise kodu paremaks muutmisel, mitte aga getostumise jätkumine.

Võib seega öelda, et eestlase ainumäärajaks olgu Eesti-meelsus ja taolises kontekstis, suure algustähega, olen ka mina selle mõistega päri, kuigi mõne poliitilise jõu pidev püüe määratleda end taasiseseisvuse 26. aastal (ainsa?) eestimeelse jõuna tekitab arusaamatust. Kui see on mõeldud vastandina kõigi teiste jõudude kremlimeelsusele, siis peaksid sellise luulu all kannatajad pöörduma kas kapo või psühhiaatri poole. Kui see tähendab aga vastandumist nn.„venemeelsusele” kohalikus kontekstis, siis on ju hoopis kummaline süüdistada selles kolleege, kes muuhulgas soovivad ka venekeelseid valijaid esindada. Kui „vene partei” tundub meile täna kasutu anakronismina, siis peaks sellisena tunduma ka „eesti partei.” Teisisõnu võiks ükskord poliitiliselt täiskasvanuks saada.

Olukorras, kus ligi 30% meie kodumaa elanikest pole etnilised eestlased, on kindlasti ohtlik antiutoopia (ehk düstoopia, nagu väljendas end Ossinovski) anda lootust etnilise rahvusriigi taastamiseks. Ohtlik seepärast, et etnilise konfliktiga Eesti on sisemiselt nõrk Eesti. EKRE poliitikas näeme me osal vanema põlvkonna eestlastest ajaloost pärineva etnilise valu ja vaenu küünilist õhutamist ning rõhutamist ja seepärast me loemegi seda ohuks Eesti julgeolekule.

Ja last but not least: sotside viimaste aasate tulemuslikud pingutused lastetoetuste kolmekordistamisel, haridus-ja kultuuritöötajate riikliku alampalga kiirel tõstmisel ning ka rahva tervise eest võitlemisel pole küll miski tulistamine, kuid on siiski reaalsed sammud eesti rahva säilimise nimel. Eesti keele säilimisele on praegu ohuks ingliskeelse avaliku ruumi ja ka hariduskorralduse pealetung. Kardan, et meie kõrgkoolides on ingliskeelseid õppekavu rohkem kui oli varem venekeelseid.

Veelgi suurem oht on aga selles, et siia saabuvad „uuseestlased” integreeruvad pigem venekeelsesse kogukonda ning nii põlistub veelgi kahe eraldiseisva keele- ja haridusruumi olemasolu. Arvan, et ka nende ohtude nägemisel langevad SDE ja EKRE vaated kokku. Lahendusena pakub EKRE aga sunnivahendeid venekeelse hariduse ning isegi ametliku suhtluse kaotamiseks ja keelamiseks.

Sotsid arvavad vastupidiselt, et lõimumine on suuresti läbikukkunud just seepärast, et eestimeelsuse kujundamine asendati hoopis vägivaldse eestikeelsuse pealesundimisega. Me arvame, et sunniviisiline võõrkeeleõpe koos emakeelse hariduse pärssimisega tekitab üldjuhul poolharituse kõrval vaid viha. Ka uuringud näitavad, et tekkinud on eesti keelt valdav, kuid kindlasti mitte eestimeelne noorvenelaste sotsiaalne grupp.

EKRE ja ka Reformierakonna poolt praeguses valimisvõitluses pakutavad sunnimeetodid venekeelsete haridusasutuste sulgemiseks pole mitte lihtsalt ebarealistlikud. Nad võivad üsna kiiresti kujundada rahvussuhted Eestis taas pronksiöö järgi lõhnavaiks, mis hüppeliselt suurendaks mõlemast rahvusest noorte väljarännet ning peataks vajalike välisspetsialistide sisserände.

Loomulikult vähendaks selline situatsioon (nagu ka kooseluseaduse võimalik tühistamine) ka meie lääneliitlaste motivatsiooni võtta Eesti kaitsmist tõsiselt. Eesti kultuuri puhul oleme me kaugel Mart Helme tõdemusest, et kuna eesti kultuurieliit on lahti öelnud rahvuslikest eesmärkidest, siis seepärast on viimase veerandsajandi kultuurisaavutused pehmelt öeldes tagasihoidlikud.

Lihtsalt pärast omariikluse taastamist on need mõisted saanud uue ja palju laiema sisu, nagu on mõõtmatult kasvanud ka meie kultuuri suhestumine maailmakultuuriga ning tuntus ja hinnatus väljaspool Eestit. Vastupidiselt Urmas Sutropi kuulutusele, et ”me ei taha saada mingiks multikultuurseks massiks”, arvame meie, et tõmmata kunstikultuuris rangeid „rahvuslikke eraldusjooni” on tänapäeval vaid rahvuskultuuri vaesustav.

Jakuut Sergei Potapovi poolt eesti näitlejatega lavastatud ja praegu maailma teatrifestivalidel laineid lööv „Libahunt” on kindlasti nii eesti kui jakuudi teatrikunst, nagu ka Svjata Vatra on nii ukraina kui eesti folkansambel. Keegi ei kahtle ju, et Estonia ballett, kus eestikeelseid tantsijaid on vaid üksikuid, kujutab endast eesti rahvusballeti või Saksmaal elava Jüri Reinvere poolt Norra rahvusooperi tellimusel kirjutatud „Peer Gynt” eesti muusikat. Vene keeles kirjutava Eesti Kirjanike Liidu liikme Andrei Ivanovi looming kuulub minu arvates kindlasti nii eesti kui vene kultuuriruumi, nagu meie Vene Teatri lavastusedki.

Selle kõige tõttu tundub EKRE õilis „käsk”, et Eestis tuleb eelisarendada rahvuskultuuri mõningaselgi süvenemisel üsna sisutühi ning paneb küsima, kas näiteks Trad Attacki Euroopa ringreisi toetamine käiks sellise eelistuse alla. EKRE kultuuripoliitiliste vaadete taga ilmutab ennast totalitaarriigile iseloomulik soov toetada (ja tellida) riiklike vahendite arvel vaid kindla (patriootliku) suunitlusega kunstiteoseid ning karistada raha äravõtmise või juhtkonna vahetamise kaudu abil kõiki kultuuriilminguid, mis momendiotsustajate arvates ei näi küllalt riigitruud. Tegelikult tähendaks see tsensuuri taastamist, kuigi sõnades võidakse ka loomevabadusest rääkida.

Kui ülalkirjeldatud erinevaile valikuile lisada veel EKRE pehmelt öeldes euroskpetilisus ning tema poolt võrdusmärgi tõmbamine Euroopa Liidu ja N.Liidu vahele, siis see ongi pannud Jevgeni Ossinovski tõdema, et EKRE poliitika kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule ja demokraatiale. Tunnistan, et mitte ainult mina, vaid kogu SDE on üsna ühtselt sellise hinnangu taga.

Meie jaoks on Eestile ainsaks ellujäämise teeks olla avatud ning sõbralik ühiskond, olla riigiks, kus tahetakse olla ja kuhu tahetakse tulla. Loomulikult on sellise elukorralduse garantiiks, nagu ka Eesti senise majandusedu aluseks ühistele väärtustele rajatud ja inimeste, kaupade ning teenuste vabale liikumisele tuginev tugev Euroopa Liit.

Need ühisväärtused on õnneks kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses ning koguni eespool Teie poolt korduvalt tsiteeritud rahvuse, keele ja kultuuri säilimise prioriteedist. Seal on nimelt öeldud, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. EKRE poolt pakutav Eesti tundub meile aga suletud ning kõige teistsuguse ja harjumatu suhtes sallimatu Eestina.

Ajaloolane Enn Tarvel ütles oma hiljutises intervjuus, et „väikerahva jaoks on viha ja vihkamine ainus jõud, mis elus hoiab”. Selle vastandiks on Nelson Mandela tõdemus, mis korratuna Barack Obama poolt seoses Charlottesville’s toimunud valgete neonatside rünnakuga, on tõusnud kõige enam jagatud tviidiks Twitteri ajaloos. „Keegi ei sünni vihates teist inimest tema nahavärvi või tausta või usu pärast. Inimesed peavad õppima vihkama ja kui nad õpivad vihkama, saab neid ka armastama õpetada, sest armastus on inimeste südamele loomupärasem kui selle vastand”. Minu arvates läheb sotside ja EKRE eraldusjoon just nende kahe tõdemuse vahelt ning seepärast tundub mulle EKRE 10 käsust kõige kurjakuulutavamana keeld mitte lubada koolidesse sallivuspropagandat.

Uuringud näitavad, et EKRE toetajaskond on selgelt vanemaealisem, vähemharitud ning rohkem maa-asulais elav. Jälgides EKRE rahvakoosolekuid võin öelda, et mulle on see valijategrupp üsnagi tuttav. Aegadel, kui Rahvaliit valitsuses polnud, sai tihti tuliselt nende ees esinetud ning ühiselt kõike ja kõiki „sõimatud”.

Need on inimesed, kellest paljud pole suutnud tehnoloogilise arengu ning piiride avamisest tuleneva mitmekeelsusega kaasas käia ning kelles edasine ja üsna paratamatu maailma globaliseerumine ning tehnika jätkuv uuenemine hirmu tekitab. Inimesed, kellele Eesti kuulumine Euroopa Liitu pole ehk midagi käegakatsutavalt arusaadavat andnud ning kes tahaksid elada „omas heas rahvuskonservatiivses Eestis”, see tähendab eilses või isegi üleeilses Eestis.

Et see on võimatu, seda teavad muidugi ka EKRE liidrid, kuid hääli ehk siis parlamendikohti ja võimupositsioone ihates mängivad nad oskuslikult oma valijate hirmudel. EKRE valimiskäsud on ju enamalt jaolt tavalised opositsioonierakonna lubadused – anda kõikjale (ranitsatoetusest kuni kiirabini) raha juurde ja juurida välja bürokraatia ning korruptsioon (see tähendab asendada teiste rehepapid omadega).

Sellised asjad meeldivad lihtsameelsemale valijale alati, nagu tekitab aplausi Martin Helme suurpärane nõue „saata mitte eesti kodanikest narkomaanid riigist välja, sinna, kus nad ei oleks probleemiks”. Ka EKRE valimisloosung „Anname tuld!” pole ju muud kui parafraas Res Publica loosungist „Vali kord!”, millega respublikaanid jõudsid 2003. aastal 27% häälteni.

Paraku juhtus nendega nii nagu naljahambad ennustasid – „valjust korrast” sai „vali üks kord”, sest 2005. aastaks oli erakonna reiting langenud alla 5% ja 2007. aasta valimistel sellist erakonda enam valida ei saanudki.

Nüüd tahab EKRE seda teekonda korrata. Loodame, et ta enda süüdatud tules ise tuhaks ei põle, sest parlamendisaalis on tule kontrolli all hoidmine ühiskonnale kahtlemata ohutum kui tõrvikurongkäikudes süüdatuga toimetulek. Oluline on aga, et nad vahepeal palju halba ei jõuaks teha. See pole aga sugugi võimatu, sest aeg on näidanud, et just EKRE valijad käivad kõige kohusetundlikumalt valimas (nii meeltülendav on ju olla kõige vastu!).

Sotside põhivalija – noorem, haritum, maailmale avatum inimene on valimiste suhtes loomupäraselt skeptilisem. Ta näeb hästi kõigi kandidaatide puudusi ja kahtleb ka selles, et tema häälest midagi oleneb.

Sellised valijad ärkasid ühel hommikul Inglismaal ja said teada, et nad on Euroopa Liidust lahkunud. Teised ärkasid Varssavis ning tõdesid, et lähima nelja aasta jooksul juhivad neid põhiliselt poola külarahva häältega valitud pressivabaduse- ja abordivastased fanaatikud. Kolmandad tegid silmad lahti New Yorgis ning peavad nüüd kannatama USA keskosariikide ultrakonservatiivsete valijate häältega presidendiks saanud mister Twisteri (vaata S. Maršaki lasteluuletust) tujude käes.

Mulle tundub, et Jevgeni Ossinovski ja teised sotside liidrid tahavad teha praegu kõikvõimaliku, et eesti noored ei peaks ühel hommikul ärkama riigis, mille piirid on suletud, mille pank hakkab lepalehe väärtusega raha emiteerima, mille valitsus piilub magamistubadesse ning mille kultuuriminister on agar parlamendist tulevate telefonikõnede peale ajalehetoimetajaid ning teatrijuhte maha võtma.

Ma arvan, et sellises riigis ei tahaks elada ka Teie, Jaakko Väli!

Aga selline Eesti on reaalselt võimalik, kuna sotsid on seni ainus erakond, kes on avalikult keeldunud valitsuskoostööst EKREga. Et oma võimalikke valijaid sellisest ohust teadvustada ning nad hääletuskastide (või olgu siis arvutite) juurde tuua, ongi sotside liidrid hakanud kasutama üsna karmi sõnavara. Seda ei pruugi sugugi heaks kiita, kuid seda võib mõista!

Lootuses, et saame vabas ja õiglases õigusriigis ka edaspidi mõtteid vahetada.