10. VEEBRUARI Sakalas avaldab endise riigihaldusministri Arto Aasa nõunik Madis Timpson mõtteid ja kartusi seoses riigireformi ja maavalitsuste kaotamisega (vaata «Signaalid, signaalid, signaalid» – toimetus). Oma artikli esimeses osas järgib ta aga ilmselt Reformierakonna keskkontori üldist suunist – valeta valitsuse peale, niipalju kui jaksad – ehk mõni loll hakkabki midagi uskuma. Seepärast tuleb enne, kui Timpsoni sisulisi mõtteid analüüsida, vastata ka mõnele tema valele.
17 AASTAT reformierakondlikku valitsemist muutsid riigikogu pelgalt valitsuse otsuste alla löödavaks kummitempliks. Seepärast on ajakirjandus ning lugejadki harjunud mudeliga, et kui valitsuses mingit ideed arutatakse, hakkab see juba homme kehtima. Uus valitsus on märgistanud vastupidise lähenemise ja soovib oma ettepanekute kohta saada nii parlamendilt kui avalikkuselt sisulist tagasisidet. Automaksu ja tulude ühisdeklareerimise ümber toimunu on sellise lähenemise esimesed näited.
Madis Timpson muidugi teab, et pensionisüsteemi ei soovita muuta «ilma avaliku diskussioonita ja üleöö», vaid vastupidi. Selleks pole isegi veel eelnõu ning muutuste arutamiseks on ette nähtud terve aasta. Ka alkoholireklaami piirav eelnõu pole veel parlamendiarutelunigi jõudnud. Ja kui enamik Timpsoni sõpru, nagu ta väidab, on toonud Lätist koju laste silma alla kastide viisi kärakat, siis tuleb talle kaasa tunda ning mitte ainult imelike sõprade pärast.
Alkoholiralli on käivitanud Taavi Rõivase valitsuse möödunud aastal elluviidud alkoholiaktsiisi tõus. Uue valitsuse kavandatud täiendav lahja alkoholi aktsiisi kasv, millel õllevabrikantide sõpradest reformikad ei lasknud pikki aastaid juhtuda, pole veel jõustunud. Ka niinimetatud Ossinovski reklaamieelnõu ei vähenda alkoholimüügi kohtade arvu Eestis mitte ühegi võrra, kuigi neid on siin kümneid kordi rohkem kui Soomes või Rootsis. Inimesed ei sõida ju ometi praegu Lätti viina järele seepärast, et Eestis kavatsetakse aasta pärast piirata alkoholireklaami, nagu paistab arvavat Timpson. Ja kui paljud ikkagi sõidavad, pidades silmas, et alkoholiaktsiisi laekus möödunud aastal eelarvesse planeeritust siiski rohkem?
Isegi väga rumalaid pole võimalik hirmutada jutuga soovist vene keel riigikeeleks teha, mille tõestusena nähakse võimaluse loomist, et lisaks igasse ravimipakki topitud läti- ja leedukeelsele selgitusele saab inimene peagi proviisorilt küsida käsimüügiravimite kasutamisjuhendeid ka inglise ja vene keeles. Või loa andmist pöörduda õigusabi taotlemisel menetleja poole ka mõnes muus Eestis enam levinud keeles koos menetleja kohustusega tõlkida pöördumine kohtuorganite jaoks eesti keelde.
Reformierakonna kramplik püüe lüüa IRL-i mitte liberaalsete, vaid pseudokonservatiivsete, nii-öelda EKRE relvadega, talle vaevalt edu toob. Aga see on muidugi Hanno Pevkuri ja Madis Timpsoni isiklik parteiline asi.
MADIS TIMPSONI pessimismiga riigireformi suhtes võib üldjoontes nõustuda. Paraku on selle eelmäng ebaõnnestunud haldusreform, mille elluviimisel oli Timpson aktiivne kaasosaline.
Pean tunnistama, et minu suurim pettumus seoses uue valitsusega on see, et Keskerakond ei söandanud tõmmata pidurit Rõivase-Aasa haldusreformile. Selle tõttu muutub Eesti omavalitsuslik kaart nüüd Šveitsi juustu taoliste aukude ja kummaliste sardellikujuliste moodustiste konglomeraadiks. Pärnu hakkab laiuma Tõstamaast Torini, samal ajal kui vapper Viljandi linn on oma ajaloolisele staatusele ja piiridele õnnelikult truuks jäänud. Ma tõesti ei mõista, miks Saaremaa pole otsustanud kasutada juhust ja tervenisti Kuressaare linnaks moonduda.
Niinimetatud vabatahtlik ühinemine – loodame, et valitsusel jätkub maikuus mõistust eriti totratest sundliitmistest hoiduda – on paljuski olnud lihtsalt vallajuhtide omavahelise läbisaamise peegeldus ning annab selgesti märku, et haldusterritoriaalse reformiga tuleb peagi uuele ringile minna. Seda olulisem on praegu maakonnalinnade ja maakondliku identiteedi säilitamine, mis võimaldaks üle minna maakonnasuuruse valla ning selle koosseisus olevate osavaldade ja linnade süsteemile.
Sellise tuleviku valguses on maavalitsuste kiire kaotamine, samas kui keegi isegi ei tea, kas ja mis omavalitsusliitudest saab, muidugi rumalus, rääkimata 1. jaanuarist 2018 kui praktiliselt ja ka poliitiliselt (Eesti Vabariik 100!) selleks täiesti sobimatust ajast. Alates 1999. aastast on tehtud kõik selleks, et muuta maavalitsused koalitsiooniparteide rajoonikomiteedeks. Selliseid asutusi pole muidugi vaja. Kuid riigi kohalolek senises maakonnalinnas – mitte ainult neljas või kuues regioonis-oblastis, nagu mõne valitsustegelase mõtted käivad – tuleb mis tahes vormis säilitada. Vastasel korral saame omleti, millest pole hiljem võimalik enam mune tagasi teha.
TAAVI RÕIVASE valitsuse väljakuulutatud riigireform algas 2015. aastal naeruväärsusega: ministeeriumide haldusaladele kehtestati koondamiskvoodid ning selgus, et riigireform seisneb Maarjamõisa haigla sanitaride või Viljandi muuseumi valvuritädide arvu vähendamises. Järgmisel aastal sellest rumalusest loobuti ning päevakorrale tõsteti riigiasutuste pealinnast väljaviimise loosung.
Ma poleks selles suhtes nii pessimistlik kui Madis Timpson – küll tuleb ka Viljandisse midagi ning ehk kolib ka sisekaitseakadeemia Narva. Kuid teha seda paralleelselt maakonnalinnade vallakeskusteks taandamisega on läbimõtlematu. Ja näha selles riigireformi (mis pidanuks algama tsentraalse haldusterritoriaalse reformiga ja valimisseaduste muutmisega) on muidugi asendustegevus.
Olen mõelnud, miks on haldusreformiga ja ilmselt ka riigireformiga läinud nii kurvalt, nagu on läinud. Asi pole minu arvates isegi mitte erakonnapoliitikas. Neid reforme on viimasel üheksal aastal juhtinud Siim Kiisler, Arto Aas, Taavi Rõivas, Mihhail Korb ja Jüri Ratas. Kolm erakonda, kuid kõik need juhtijad on olnud Tallinna linnaametnikud: neli neist linnaosavanemad, Ratas linnapea. Praeguse valitsuse 15 liikmest vaid kolmel – Marko Pomerantsil, Kaia Ival ja Tarmo Tammel – on mingi töökogemus maaomavalitsuse tasemel. Kui palju neil jätkub energiat elementaarseidki asju oma kolleegidele selgitada, ma ei tea.
Jätkame siis üheksa korda lõikamist ja üks kord mõõtmist.
Asjatundmine pole valitsuse moodustamisel eriti oluline olnud juba alates 2002. aastast.