Riigikogu kummitempliks nimetamine on muutunud käibefraasiks nii tavainimese kui ka õiguskantsleri ja koguni vabariigi presidendi huultel. Selline hinnang on õige. Riigikokku valituks osutunud on meediakangelased vaid esimesel valimisjärgsel kuul.
Seejärel muutuvad nad rahva silmis lihtsalt kõrgepalgalisteks kuluhüvitise läbilööjateks, hääletusmasinateks, kes ei viitsi isegi saalis viibida, ja lõpetavad üsna ühetaolise lurjuste kambana, kelle väljavahetamist valijaskond igatsusega ootab. Ja see kõik kordub valimistsüklist valimistsüklisse.
Oleks naiivne loota, et parlament võtab ükskord lihtsalt kätte ja otsustab, et ta ei ole enam valitsuse kummitempel. Ei, selline muutus vajaks institutsionaalseid ümberkorraldusi valitsuse ja riigikogu suhetes (veel parem, kui ka valimisseaduse muutmist, aga see on teine teema).
Parlamendidemokraatia õitseaeg Eestis oli 1997–1999, kui Mart Siimanni (KMÜ) valitsus tegutses vähemusvalitsusena, sest opositsioon riigikogus oli liiga killustunud tema kukutamiseks. Siis toimis otsustusprotsess peaministri ja parlamendifraktsioonide juhtide igapäevaste läbirääkimiste ja kokkulepete tulemusena, mida toetas ministrite ja riigikogu komisjonide esimeeste (tihti opositsionääride) vahetu koostöö, sest valitsusel oli vaja ühe eelnõu toetuseks saada ühe erakonna ja teise eelnõu tarvis mõne teise erakonna hääli.
Iga üksiku riigikogu liikme läbirääkmisoskus, sidemed ja avatus oponentide suhtes olid sellises olukorras kuldaväärt. Riik seejuures toimis ning paratamatult kompromissimaigulised otsused polnud sugugi halvad. Pärast 1999. aasta valimisi lülitus tööle tänini tegutsev teerull. Pool häda on, et valitsuse teerull sõidab üle opositsioonist, demokraatias peabki ju enamuse tahe lõpuks maksma pääsema.
Veel hullem on, et see teerull sõidab sama armutult üle ka valitsuskoalitsiooni enda parlamendisaadikutest, kellelt on sisuliselt võetud võimalus valitsuses otsustatuga diskuteerida ja isegi seal otsustatava sünnis oluliselt kaasa rääkida.
Sisuliselt ei juhita Eestit pärast e-valitsusele üleminekut ka valitsuse istungitel, kuhu ministrid kogunevad mõnekümneks minutiks, et formaalselt kinni vajutada ametnike kooskõlastatud päevakorrapunktid. Poliitiliste otsuste üle vaieldakse valitsuse kabinetinõupidamistel (kus viibivad ka koalitsioonierakondade parlamendifraktsioonide juhid) ning eelnõude riigikogust läbimineku peab tagama nn koalitsiooninõukogu (üks minister ja kaks parlamendisaadikut igast erakonnast).
Kabinetinõupidamisel antud juhendite alusel kirjutab vastutav ministeerium eelnõu, mis läheb ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile – algab etapp, milles tegelikult Eestit juhitaksegi ja mille kohta on öeldud, et riiki juhivad asekantslerid. Eesmärgipäraselt paigutatud koma või tagamõttega valitud verb pikas dokumendis võib aga tekitada fataalseid tagajärgi.
Seda, et praegune tulumaksureform toob kaasa maksukoormuse tõusu osale töötavaist pensionäridest, ei teadvustatud selle reformi heakskiitmisel üheski koalitsioonierakonnas ning kuuldavasti sai ka peaminister sellest aru alles tagantjärele.
Eriti tähtsad küsimused otsustatakse aga koalitsioonierakondade esimeeste kolmikkohtumisel – just sealt juhitakse meie riiki ja sealt algab tagurpidi püramiid. Ministridki saavad (mõnikord) tagantjärele teada, mida nende esimehed on otsustanud, parlamendisaadikud saavad (tavaliselt) tagantjärele teada, mida nende ministrid on otsustanud, erakonna juhatus saab (üldjuhul) tagantjärele teada, mida nende fraktsioon on otsustanud, ja erakondade lihtliikmed saavad (alati ja alles ajalehest) teada, mida nende erakond on otsustanud.
Loomulikult võib vaielda, hääletust nõuda jne. See aga tähendaks ju kõrgema taseme umbusaldamist, avalikku lõhet jms. Alalhoidlik inimene hoidub säärasest vastandumisest. Arutleda võib ka riigikogu komisjonides, kus aga valitsusametnikuga vaidlemine tähendab ju ministri ja seega ka kogu (sinu enda!) valitsuse umbusaldamist.
Tavaliselt lõppevad ka kõige professionaalsemad vaidlused riigikogu komisjonides ikkagi piinliku ja tuima käetõstmisega vastavalt koalitsiooninõukogus otsustatule. Rääkimata muidugi hääletusmasinast (kummitemplist) suures saalis. Praegu loeme tihti lehest seadusemuudatusest juba siis, kui ajakirjanik on kätte saanud mõne ministeeriumist valitsukabinetti mineva paberi, ilma et seadusandja oleks sellest undki näinud. Üldjuhul aga just nii juhtubki!
Kuidas ja miks seda süsteemi muuta? Selleks ei pea ministriteks (lad k teenija) olema mitte tingimata erakonna säravaimad poliitikakujundajad, vaid erakonna haldussuutlikumad valdkonnaspetsialistid – need võimed ei pruugi sugugi kokku langeda.
Miks see hea oleks? Sest näeme, et kui poliitiline minister pole valdkonnas tugev spetsialist, siis hakkavad teda igapäevaselt suunama – aga sellega ka ministeeriumi poliitikat kujundama – ametnikud, kelle ees minister siis paratamatult psühholoogilist vastutust tunneb. Kui poliitika, mida minister spetsialistina teostab, määratakse aga parlamendifraktsioonis ja erakonna juhatuses (kus on võib-olla temast säravamaidki valdkonnapoliitikuid), siis erakonna vastutus ministri poolt ellu viidud otsuste eest on valijate ees palju selgem, sest neid otsuseid saavad erakonnaliikmed altpoolt ka vahetumalt kujundada. See ongi demokraatia olemus.
Sel juhul väheneb oluliselt võimalus, et erakonna toetaja saab mõnest oma erakonna olulisest otsusest (rääkimata koalitsioonierakonna otsusest, mille eest ta ju samuti kaudselt vastutab) üllatusega teada ajalehest. Just see ongi poliitilise võõrandumise olemus.
Pärast kaheksateist aastat kestnud eksperimenti ministeeriumide poliitilisel juhtimisel oleks aeg tunnistada, et see on teinud Eestist ametnike riigi, ja tuua riigi sisuline juhtimine taas tagasi parlamenti.
See aga tähendab, et poliitikud peaksid üldjuhul töötama seal, kuhu nad on valitud – riigikogus – ning täitevvõimu peaksid parlamendi suuniste alusel teostama spetsialistid. Siis lõpetaks ehk meediagi valitsuse rolli ja sinna kuulumise müstifitseerimise.