Seda on juba tüütuseni korratud, et uue valituse põhiülesandeks saab liikumine eelarvetasakaalu poole, mis tähendab valusaid kärpeid eelarve kulude poolel ning lisaks automaksule veel näiteks julgeolekumaksu kehtestamist. Ehk siis täiendavat tulu- ja käibemaksu tõusu. Et vastne peaminister Kristen Michal on otsustanud jätkata senise valitsuskoalitsiooniga, peab ta saavutama koalitsioonipartnerite vahel üksmeele uute ebapopulaarsete otsuste tegemiseks.
Sisuliselt teame aga seda, et uue peaministri poliitiline eesmärk on Reformierakonna tavapärase 25-protsendilise reitingu taastamine ning 2027. aasta parlamendivalimiste võitmine, mis vajab Reformierakonnas pettunud valijate baasil kerkinud Isamaa reitingust õhu väljalaskmist. Esimeseks kontrolljooneks selles on kohalikud valimised 2025. aasta oktoobris.
Kui Reformierakond kaotab need valimised Isamaale ja seda eriti linnades, siis tuleb kasutusele võtta järeleproovitud abinõu ning senine partner, seekord sotsid, valitsusest välja visata ja Isamaa asemele kutsuda. 2014. aastal sooritasid reformikad mäletatavasti vastupidise manöövri ja hävitasid sellega sotside tollase 28-protsendilise reitingu. Muidugi võib tekkida küsimus, kas Urmas Reinsalu – nagu tol ajaloolisel korral Sven Mikser – sellele liimile ikka läheb. Küll ta aga läheb, sest keeldudes annaks ta alust süüdistusteks hirmust valitsusvastutuse ees ning ka puhtparempoolse valitsusvõimaluse põhjalaskmises. Mis aga peaasi: võimul olla on alati magusam kui niisama opositsioonis viriseda.
Paratamatu vajadus jätkata Kaja Kallase aegset ebapopulaarset maksu- ja kärpepoliitikat on muidugi ilmselges vastuolus eesmärgiga tõsta valitsuse juhterakonna reitingut. Selle saavutamiseks peab Michal nüüd näitama Kallasest erinevat valitsemisstiili ja seda mitte ainult kommunikatsioonis, mille stiil tal on Kallase omast juba loomupäraselt erinev, vaid ka reaalses juhtimistehnoloogias.
Ja selleks on kaardid Michalil olemas, sest Eesti vajab juba ammu peaministrit, kes poleks pelgalt eesistuja koalitsioonierakondade delegatsioonide nõupidamistel, vaid ühise meeskonnana töötava ja erialaselt kompetentse valitsuse juht. Juht, kelle tahe ja sõna maksavad.
Selleks tuleks loobuda põhimõttest, et erakonnad on suveräänsed oma kandidaate ministrikohtadele nimetama. Suveräänne on vaid peaminister, kes oma valitsuse kinnitamiseks esitab ja sellega ka vastutab kõigi ministrite tegevuse ja pädevuse eest. Seetõttu ei tohiks peaminister kohkuda ebasobivate ministrikandidaatide tagasilükkamisest. Nii, nagu omal ajal tegid seda Tiit Vähi ja Siim Kallas. Ja vajaduse korral ka portfellide vahetamisest erakondade vahel. On selgesti tuntav, et personaalsed muudatused valitsuse koosseisus on vajalikud. Kuivõrd uus peaminister selleks valmis on, seda näitavad nüüd lähemad päevad.
Peaminister ei tohiks alluda ühegi lobigrupi kui tahes demagoogilisele diktaadile, vaid tema silmis peaks kõigi eluvaldkondade kärpimistuhinas ellujäämine olema võrdselt oluline. Muidugi ei saa sõdida ilma piisava laskemoonata, kuid samamoodi ei saa kooli pidada ilma motiveeritud ja võimekate õpetajateta ning inimesi ravida ilma küllaldase arvu tarkade meedikuteta. Rääkides nõndanimetatud julgeolekumaksust, siis see peaks kindlasti olema seotud kindlate tähtaegade ning reaalse poliitilise olukorraga.
Loodan, et meie uus peaminister leiab mõistliku tasakaalu Eesti kaitsevõime vajaliku tagamise ning hulluseni hoogustuva relvastuse võidujooksu vahel.
Viimaste aastate inflatsiooni ning toidu hindade pöörase tõusu juures peaks kindlasti kohe lõpetama jutu avaliku sektori ehk siis õpetajate, arstide, politseinike, kultuuritöötajate ja teiste palkade külmutamisest. See lükkab haritlaskonna ja teisedki demagoogiliste opositsiooniliidrite magusate lubaduste võrku.
Küll aga võiks kohe kärpida kõigi ministeeriumide ja riigiametite ning ka kaitseministeeriumi ja kaitsepolitsei personalikulusid võrdselt 25 protsendi võrra.
Kui 1995. aastal taastasime kultuuriministeeriumi, lubasin riigikogule, et selle asutuse koosseis ei kasva üle 50 inimese. Praegu, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem on seal töötajaid 104. Omal ajal oli peaministril üks pressinõunik, kelle nime kogu avalikkus teadis, praegu töötab valitsuse kommunikatsioonibüroos 13 inimest, kellest me pole mitte midagi kuulnud. Samasuguseid näiteid võib tuua ilmselt lõputult ja peaaegu igast ametkonnast.
Aga kui meie uus peaminister tahaks tõepoolest ajalukku minna, siis võiks ta püüda saavutada erakondadevahelise konsensuse, et ellu viia parlamendireform, mis jätaks Toompeale alaliselt tööle umbes kolmandiku saadikuist. Ülejäänud jätkaksid oma põhitegevusega ja koguneksid Toompeale üheks nädalaks kuus. Usun, et vaid see taastaks parlamendi maine, sest võimaldaks koondada sinna arvamusliidrid ja oma eriala spetsialistid.
Olen kindel, et ükskord me selleni ka jõuame ning küsimus on vaid selles, milline peaminister selle reformaatoriau endale saab.
JAAK ALLIK ⟩ Eesti vajab peaministrit, kelle sõna ja tahe maksavad