Eesti 200-s on suured probleemid sisedemokraatiaga ning väga tugevad lahkhelid juhatuse liikmetele vahel – samad inimesed, kes on juba aastaid erakonda oma taskuparteina juhtinud, tekitavad pingeid ka fraktsioonis, kirjutab Eesti 200-st välja visatud ja sotsiaaldemokraatidega liitunud Züleyxa Izmailova vastulauses Lauri Hussari öeldule.
Laupäeval ilmus ERR-i portaalis intervjuu riigikogu spiikri ja lühikest aega Eesti 200 juhtinud Lauri Hussariga, kes õigustas minu erakonnast väljaviskamist ning püüdis lugejaid veenda, et pärast seda sammu on nii erakonnas kui ka riigikogu fraktsioonis saadud selgus majja. See on tõest lootusetult kaugel.
Ainuüksi värsked uudised tõestavad, et töörahu Eesti 200-s pole. Olen lähedalt näinud, kuidas partei ladvikus teatud persoonide puhul lahknevad avalikud sõnavõtud tegelikkusest. Pole mingi saladus, et Eesti 200-s on suured probleemid sisedemokraatiaga ning väga tugevad lahkhelid juhatuse liikmetele vahel – samad inimesed, kes on juba aastaid erakonda oma taskuparteina juhtinud, tekitavad pingeid ka fraktsioonis.
Pärast katastroofilist põrumist Euroopa Parlamendi valimistel teatas tänaseni ametis olev Eesti 200 juht Margus Tsahkna ERR-i hommikusaates, et tulemus oli talle ette teada. Ta süüdistas juhtunus teistest erakondadest tulnud inimesi, millega raamistas veelgi kuvandit, et on ebaküps juhtima valitsuserakonda. Ja kui parteijuhi paremaks käeks ja vahel ka peaks on johhaidii-turundaja, siis võis tulemust tõesti ette aimata. Kuidas saab vastutuse võtmiseks nimetada otsust kutsuda Eesti 200 üldkoosolek kokku alles augusti lõpus, laias plaanis vaid kuu aega varem, kui peaks toimuma korraline üldkoosolek?
Esimene selgem väärtuskonflikt
Veel mõni aasta tagasi nägid paljud progressiivse ja liberaalse maailmavaatega Eesti inimesed Kristina Kallase ja teiste oma ala asjatundjate eestvedamisel käima tõmmatud värskes erakonnas võimalust uut moodi poliitikaks ja arenguks. Kallas suutis kaasata eksperte ja teadmisi, mis samuti äratas valijates suuri lootusi.
Eesti 200-sse kutsuti mind eeskätt minu keskkonnapoliitiliste eesmärkide ja selge maailmavaate pärast. Mind julgustati juhatusse kandideerima ja edasi sain Kristina Kallaselt ülesande vastutada riigikogu valimistel rohepoliitikate programmi koostamise eest ja kutsuda kokku ringmajanduse ekspertkogu. Programm valmis mitmekümne erakonna liikme ühistööna, millesse kaasati ka teadlasi ja valdkonna tegijaid ning sai lõpuks ka erakonna juhatuse heakskiidu. Siiski, vahetult enne riigikogu valimisi asus üks erakonna rahastajatest seda tagaukse kaudu muutma, mis oli üks esimesi väärtuspõhiseid mõranemisi ja tekitas laiemat nördimust.
Toona suutsime puidutööstuse sõnastused programmist suurel määral eemal hoida ja vaatamata sisemistele vastuoludele kampaaniaga jätkata. Eesti 200 kliimapoliitika programm pälvis vastavates tabelites kõrgeid hinnanguid ja paljude valijate tunnustuse. Tagantjärele saab öelda, et see vaid lükkas edasi pettumust, mida tekitas sügav lõhe sõnade ja tegude vahel. Olgu siin repliigina mainitud, et ainsa erakonnana oli Eesti 200 programmis puidutööstusele pühendatud lausa omaette peatükk…
Riigikokku ja valitsusse jõudes unustati mitmed olulised lubadused
Kui ekspertide kuvandiga erakonna valimisloosung lubas uut taset Eesti poliitikas, ka keskkonna vallas, siis pärast valimisi polnud enam tähtis, et poliitikat juhiksid selles valdkonnas kompetentsed või vähemasti usutavad inimesed.
Riigijuhtimist puudutavaid otsuseid, sealhulgas personaliotsuseid ei arutatud isegi juhatuses ja need tuli vaid teadmiseks võtta. Skandaal järgnes skandaalile ning sisekriitika vaigistamiseks hakkas üks juhatuse liige isiklikult liikmete arutelugruppi modereerima. Mina julgen seda nimetada inimeste tasalülitamiseks ja vaigistamiseks. Head inimesed hakkasid lahkuma. Kõigele vaatamata püüdsin mina kuni viimase ajani erakonda õigel teel hoida ja valijatele antud lubaduste eest seista.
Reeglina ongi erakondade sise-elu teiste organisatsioonide omast palju värvikam, kuid üldjuhul suudetakse neis suurtes ja keerulistes kollektiivides jääda põhiväärtustele kindlaks, leida usaldusväärsust säilitades kompromisse ja juhtida inimeste ootusi ehk siis koos ühiste eesmärkide poole liikuda. Neis kõigis on Eesti 200 läbi kukkunud. Erinevalt Hussari väidetust leian ma, et ainus kindel asi on see, et ellujäämiseks vajab erakond põhjalikku muutust ja oma näo uuendust.
Tagatuba peab inimesi rumalaks
Tänu oma eksperdi kuvandile ja julgele programmile tõi Eesti 200 valimiskasti juurde keskmisest teadlikuma ja seega nõudlikuma inimese. See oli valija, kes nägi pettuse läbi ja viis oma toetuse mujale. Kuhu, ei ole päris selge. Kuna opositsioonis on pigem konservatiivsed jõud, siis ilmselt leidis osa pettunuid üles ka tee sotsiaaldemokraatide juurde. Ka mina langetasin oma otsuse, kuigi algul ei plaaninud ma seda enne jaanipäeva teha.
Koos sotsiaaldemokraatidega on mul paremad võimalused seista looduse eest ja pöörata avalikult tähelepanu teemadele, mis Eestile ja eestlastele päriselt valu teevad. Tuumajaama rajamine ei ole üks nendest. Suvi tõotab tulla poliitiliselt kuum, aga kindlasti tulevad iga päevaga aina lähemale kohalikud valimised. Ja kui minu eelmise erakonna juht mõtles, et kuni esimese koolipäevani saab veel pöidlaid keerutada, siis õnneks on Eesti 200-s veel säilinud nooruslikku julgust, et esitada status quo-le väljakutse.