Auväärt rahvaasõmikuq! Auväärt päämiis! Tuu, mis kolleeg Ernits kõnõlõ, om väega tähtsä. Ja tuu tähendaski toda, et hummõn kell katõssa hummoku hambit mõsda ei saa. Aga tuust ma es tahaki kõnõlda. Ma olen täämbäsest päiväst kuu aiga võro keele iistkõnõlõja. Nii otsustivaq targaq võro keele edendämisega tegelejäq. Nii et täämbäst saadik kooniq jaanuari edimädse nädali lõpuni olõn ma võro keele iistkõnõlõja. Toda kommõt om nüüd tõõnõ kuu. Edimene kuu oll sjoo aasta novembrin, kui auväärt kolleeg Annely Ott oli võro keele iistkõnõlõja.

Mis asi too võro kiil siis om? Keeletiiduse mõten om ta õdagumeresoomõ lõunarühmä kiil. Ja timä kõnõlõjaid om umbes 75 000, perämine rahvaluendus nii ütel. Ja tuu 75 000 tähendäs toda, et võro kiil om kaugõlõ suuremp sääne keelemurderühm, mis om koskilgi koos Eestilgi viil teisigi analoogilisi om. 75 000, sinnä ümbõr olõv arv om üts tõsine, ja pruugitas tõdä kõgõ rohkõm iks Vana-Võromaal, ehk siis Vana-Võromaa katsan kihelkonnan. Kõgõ nuuq katõsaq kihelkonnaq om ka ärq märgituq siin katõsanuka pääl, mis mul siin kaalan ripus.

Et võro kiilt om kõneldu jo aastit aiga, aga ühel hetkel oll nii, et targembaq inemiseq kaiva, et ta kipus ärq kaoma. Eesti kiil tull kuigi vahele. Ja egä vinnõ aig oll ka veel niimoodu, et ega siis ka koolin kaeti iks viltu tuu pääle, kui keäki võro keelen kõnõl. Aga ma ütle, et koski ehk 30 aastat tagasi, kui inemiseq nakasivaq kaema, et vaja kuidagi tugida võro kiilt, võro kiile kõnõlõmist, võro keelt ja kultuuri. Nakasiva pihta võro keelsetest raadiosaadetest. Inemiseq, kes nooq asja ette võtsivaq, ma ütlen, tuu aigu egäs võrokõsõq esi vägä rõõmsaq ei olõq, võrokõsõq olõq õigõ skeptilise tuu jutu pääle, kui too võrokeelne raadiosaade tull. Aga siis ma arvan, et säändse paikapandva märginä iks 95 Võro Instituudi luuminõ oll tuu, kos nakas too võro keele edendäminõ säändsen süsteemin. Tolle 95. aasta süsteemi luumi eest seista ja kiita Kaido Kamat, kes tuu aig tolle asja takan oll. Ja nii om siis peräminä 25–30 aastat pruuvit tugida võro kiilt ja timä kõnõlemist. Ja ega siis õige paljo om tet, õige paljo om tet, toosamanõ Võro Instituut, vällä om antu hää hulka võrokiilset raamatit, võrokiilne Uma Leht tulõ vällä. Ku raamatutõst kõnõlda, siis õkva om tulõki pääl om rahvuseepos “Kalõvipoig” om tulõkin võro keelen. Ja nii ta om lännu.

Üts sääne märkimisväärne sündmus, mis ma märkinu ka ärq täämbä, see on muidokiq too võrokiilne laulupidu. Ütsindä nooq lauluq, mis sinnä tulõva, no võrokiilse lauluq, no omma kõik üte väega suurt naudingut väärt, ja tuu ind ja tuu entusiasm, millega inemiseq tulõva harjutama, tavaliselt profikuuriq kõrval ka säändse asjaarmastajaq kuuriq. Too om üts väega illos ja lämmi asi. Üleüldsõ nagu võro kiil om üts illos ja lämmi asi ja selge too, et võrokesiq ütskõik, kus ilma otsan, kus kos kokko saavaq, siis võro keelen nakkava omavahel porrama, siis nagu barjääriq om kaon. Nii ta om.

Aga selge tuu, et võro keele edendämisega om viil paljo tetä. Üts asi, mis ma või ärq ütelda, et ega võro keele edendämise man om ka sääne projektipõhisus, nii nagu kõigin Eesti valdkondaden. Ega too projektipõhisus ei ole hää, et tahetas stabiilsembit moodussit, kuis keele edendämist rahastada, ja järgmistes teemades kindlasti omgi nii, et kui ma tulõ kõnõlõma, et rohkem sügävämbält, et mis nuuq teemaq ommava. Aga üts läbiv teema om loomulikult võro kiil, haridus, võro kiile latsõq, võro keele rohkemp, suuremp avalik kasutamine, kõik nuuq teemäq, millega ma usu, et ma jõua tii ette kõnõlõma siin kasvõi järgmine iispäiv. Aitäh teile, kalliq sõbraq!