Meil, Lõuna-Eesti inimestel, on Venemaaga mõneti teistmoodi side kui Kesk-Eesti või Lääne-Eesti elanikel. Venemaa on naaber ja sealne turg on ju otse kõrval. Nii on läbi aegade lähestikku elatud, kaupa vahetatud ja suheldud. Lisaks asuvad Petserimaal paljude meie inimeste lähedaste hauad, kirjutab sotsiaaldemokraat Ivari Padar Lõuna-Eesti Postimehes.
Ka keerulistel poliitiliste murrangute aegadel on alati loodetud, et tolm langeb ja saab kenasti kõrvuti edasi elada. Enne Krimmi annekteerimist 2014. aastal tundus juba, et suhted klaaruvad ning arutelu all oli isegi viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.
Toona räägiti palju ka piirialade inimeste regionaalsest liikumisvabadusest ning Pihkva oblasti autosid remonditi meie autoremonditöökodades. Vastus küsimusele, miks neid autosid üle piiri toodi, oli see, et kodumaal võetakse veel viimanegi korras jupp küljest ja pannakse asemele vana, mille õige koht on utiilis. Meie töö kvaliteet lihtsalt oli palju parem. Kaubanduskeskuste ees nägi siis järjest rohkem Vene numbrimärgiga autosid. Kui Võru vanatehnikaklubi Vänt korraldas 33 uunikumautoga reisi Peipsi taha, mis viis meid Petserist Ivangorodini välja, siis vastuvõtt Venemaa linnades oli soe. Näiteks mina ostsin Pihkvast endale uue ülikonna.
Kõik paistis hakkavat laabuma ja siis tuli Krimmi vallutamine oma tagajärgedega. Kaheksa aastat on möödas ja nüüd ründavad Vene Föderatsiooni väed Kiievit ja teisi Ukraina linnu, hukkunud on suur hulk tsiviilisikuid, inimesed on sunnitud põgenema oma kodudest…
Parlamendi tasemel arutati Eesti tegutsemist 1. märtsil riigikogus. Esimesed Eesti sammud on nüüdseks tehtud ja abikoormad on Ukrainasse teel.
Navi küla Tepani talu peremees Paul Kääparin oli pääle viimast suurt sõda tõdenud: «Jahh.. olõ-õi säänest siipi, mis ta Vinne riigi tembu puhtas mõss.» (Ei ole maa peal sellist seepi, mis Vene riigi tembud suudaks puhtaks pesta.)
Rõhk oli just Vene riigil! Venemaad on ju mitmesugust, on Stalini ja Putini Venemaa, aga on ka Andrei Sahharovi ja Artemi Troitski Venemaa, on kultuuriinimeste ja teadlaste Venemaa, on demokraatlikult meelestatud ja rahuarmastavate venelaste Venemaa.
Meie ainus valik praegu on igakülgselt toetada sõtta kistud Ukrainat ja ukrainlasi. Eesti rahvas on siin näidanud üles meeldivat kodanikuaktiivsust, soojust ja ühtsust. Ja Eesti valitsus koos Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustega on ridamisi võtnud vastu karme otsuseid Venemaa mõjutamiseks. Näiteks Saksamaa otsustas oma kaitsekulusid oluliselt suurendada. Tegu on kolossaalsete summadega: 100 miljardit lisaeurot veel sel aastal annab kokku rohkem kui kaheksa Eesti riigieelarvet.
Parlamendi tasemel hakati arutama Eesti tegutsemist uues olukorras 1. märtsil riigikogus. Esimesed Eesti sammud on nüüdseks tehtud ja abikoormad on Ukrainasse saadetud. Et tulemus oleks võimalikult tõhus, tuleb toetust Ukrainale koordineerida nii valitsuse kui omavalitsuste tasandil.
Mitme Ukraina poliitiku tollane arvamus oli, et nende suur häda on selles, et puudub iseseisva riigi kogemus erinevalt eestlastest, kes kahe ilmasõja vahel oma riiki üles ehitasid ja valdavalt mõistlikult tegutsesid.
Pärast Nõukogude Liidu kadumist olid 15 liiduvabariiki justkui samal stardiplatvormil. Pea kõik said 150 rubla palka ja sõid 2 rubla 10 kopikat maksvat Odtelnaja vorsti, peale rüübati viina hinnaga 5 rubla ja 12 kopikat. Omariikluse pikem kogemus oli vaid Balti riikidel ja meie panime kiirelt ka oma sihid paika: Euroopa ja vaba maailmaga integreerumine ning NATO liikmelisus. See oli ainuõige.
Euroopa Parlamendi liikmena tuli mul palju tegeleda Ukraina teemadega ja mitmel korral seal ka kohal käia. Mitme Ukraina poliitiku tollane arvamus oli, et nende suur häda on selles, et puudub iseseisva riigi kogemus erinevalt eestlastest, kes kahe ilmasõja vahel oma riiki üles ehitasid ja valdavalt mõistlikult tegutsesid. Sellest tulenevalt startis ka Ukraina alguses vaba maailma poole konarlikult, aga viimaste aastatega on tehtud hiigeltööd ja Ukraina on igati edenenud. Demokraatliku Ukraina ründamisele pole mingit õigustust.