Eestis on alanud ennastsalgav võitlus Eestimaa lautades ja põldudel töötavate Ukraina tööinimestega ja seda võitlust veab siseminister Mart Helme, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Ivari Padar ERRi portaalis.
Põllumajanduspoliitika ehk inimeste toitmise tarkus on läbi aegade olnud minu ametikaaslaste – poliitikute jaoks oluline teema.
Kommunistliku Hiina tüürimees Mao Zedong lasi parema teraviljasaagi nimel massiliselt varblasi hukata, mis päädis 60 aastat tagasi näljahädaga. Nõukogude riigi- ja parteijuhi Nikita Hruštšovi valitsusaega jäävad kartuli ruutpesiti mahapanemise ja maisi kasvatamise katsed, mis meie oludesse ja kliimasse mitte kuidagi ei sobinud. Minuealised ja vanemad inimesed mäletavad Nikita järglase Brežnevi toitlustusprogrammi ja selle kuulsusetut lõppu.
Eestis on alanud Eestimaa lautades ja põldudel töötavate Ukraina tööinimestega ennastsalgav võitlus, mida veab siseminister Mart Helme. Teatavasti on tegu riigi parima sõnnikuviskajaga, mehega, kes teab, kuidas peavad käima asjad Eesti põllumajanduses ja sotsiaalpoliitikas ja milline peab olema Soome valitsuse koosseis.
On aknast näha, et käes on erakorraline aeg. Kriisiperioodil on valitsus kohustatud tegema erakorralisi otsuseid ja riigikogul tuleb lähtuvalt põhiseadusest täita oma rolli, eelkõige teostada parlamentaarset järelevalvet pakutud lahenduste ja toimuva üle.
Olukorras, kus igaüks peab andma oma parima selleks, et Eesti ühiskond kriisi võimalikult valutult üle elaks, ei tohiks kohta olla ei ebaotstarbekatel sammudel ega tühjal tänitamisel. Paraku kiitis valitsus aprilli alguses siseministri ettepanekul heaks seadusemuudatused, mis sunnivad töö kaotanud välismaalasi Eestist esimesel võimalusel lahkuma ja mille üks eesmärke on teha lõpp ukrainlastest hooajatööliste töötamisele meie põllumajanduses.
Põllumajanduses on viimastel aastatel kasutatud välistööjõudu väga palju. Välismaalt tulnud inimeste tööpõld on lai – oma peredele on elatist teenitud alates keerulisemast masinatööst kuni pealtnäha lihtsama maasikakorjamiseni välja.
Keegi ei kahtle selles, et uues olukorras tuleb leida lahendused, kuidas rakendada tööta jäänud Eesti inimesi põllumajanduses. Samal on selge, et nihked vajavad üleminekuaega. Tuleb usaldada ja uskuda ka kogenud põllumehi, kelle hinnangul on teatud ametitesse, mis eeldavad head väljaõpet, võimatu lühikese ajaga eestlastest töömehi leida.
“Teisalt on Eestis praegu üksjagu Ukrainast pärit tööinimesi, kellel on elamisload olemas, aga kelle tööload on kas lõppenud või lõppemas. Jutt käib 300 või enamast inimesest.”
Arusaadavalt väljast hetkel uusi töökäsi juurde ei tule. On üsna tõenäoline, et Eestisse tulema pidanud hooajatöölised jäävad liikumispiirangute tõttu ka suvel oma kodumaale. Teisalt on Eestis praegu üksjagu Ukrainast pärit tööinimesi, kellel on elamisload olemas, aga kelle tööload on kas lõppenud või lõppemas. Jutt käib 300 või enamast inimesest.
Siin legaalselt viibivate inimeste puhul oleks igati mõistlik, kui riik võimaldaks neil ajutiselt oma töölubasid pikendada, olgu siis kolmeks kuuks või kuueks kuuks. See annaks võimaluse seada vahepeal tööjõu vallas atra, leida keerulisel ajal kohalikele rakendust. Vastava ettepanekuga pöördusid valitsuse poole nii erinevad põllumajandusorganisatsioonid kui ka kõik senini tituleeritud Aasta Põllumehed.
Valitsuse otsus oli: “ei!” Põllumeeste esindajad võivad jalga puhata, multitalendist siseminister teab, mis on hea laudale ja põllule. Mart Helme teatas retooriliselt, et kas need 300 töötajat päästavad Eesti põllumajanduse. Kindlasti ei päästagi — meie põllumajanduse päästavad ikka Eesti põllumehed. Aga väga väiklane on teha põllumeeste olukord niigi keerulisel ajal veelgi raskemaks. Ju teda ajendas primitiivne võõraviha või siis soov seda üles kütta.
Põllumajanduspoliitika vajab mõistlikku ja mõõdukat lähenemist, mitte järske pöördeid. Poliitiliste loosungitega stiilis “ajame võõrtööjõu välja!” kaugele ei purjeta.
Kutsun valitsust üles tegema põllumeeste organisatsioonidega tööjõu leidmisel koostööd. Ma väga loodan, et juba kevadistel aiandustöödel saavad paljud Eesti inimesed käe mullaseks, uue töökogemuse ja sissetuleku. Ja las ajateenijad omandavad ikka sõdurioskusi. Keerukamatel masina- ja farmitöödel on samas vaja rahulikku lahendust, kus üheks võimaluseks oleks ukrainlaste töölubade ajutine pikendamine.
Aasta põllumees Lembit Paal ütles mulle mõned päevad tagasi, et ta on väsinud linnameeste kujutelmast, et põllumajanduses käivad asjad nagu 40 aastat tagasi, kui šefid viid bussiga põllule, anti neile ämbrid kätte ja kui kartulid korjatud said, siis uuesti bussi ning linna tagasi.