I beg your pardon! (Lynn Anderson)
Alustuseks tahaksin paluda andeks kõikide inimeste käest. Minu tõttu olete sattunud leppimatusse vaidlusse, ehkki minu eesmärk oli teid lepitada. Nagu alati. Palun vabandust, et ma ei mõistnud! Ei mõistnud, et meeleavaldusele kogunenute enamik kujutles Lossi Platsi mingi kinnise konvendihoonena, kus sooritatakse püha riitust. Kui ma oleksin sellest ettekujutlusest teadlik olnud, oleksin oma sõnavõttu teisiti alustanud. Ma riivasin nende tundeid, see ei olnud hea.
Kuid veel halvem on see, et kogunenute liidrid olid sellise ettekujutuse tekitanud. Kuberneri aed ei ole ühegi erakonna eraomand, mida saab teistele vabadele linnakodanikele sulgeda mingite eksortsistlike tseremooniate jaoks. Ning raevukate kihutuskoosolekute pidamine ei vabasta organisaatoreid vastutusest, kohustusest austada demost tervikuna ning kõikide kodanike õigusi! Ma nägin miitingul ka paari oma sõpra. Päris sõpra, mitte facebooki sõpra. Sellest järeldan, kui sügavalt katki Eesti ühiskond hetkel on. Samuti järeldan, mida ma pean tegema asjade seisu parandamiseks.
Paluksin vabandust ka sotsiaaldemokraatlike inimeste käest, kes meelsamini laseksid ennast avalikust ruumist välja tõrjuda, selmet südikalt informatsiooni ja vaimuvalgust levitada. Ma tean, et teil on hirm võimaliku vägivallalaine ees. Ärge kartke, see laine nüüd taandub veidi.
Ei juhtunud midagi?
Sündmusest endast pole midagi kõneleda, see on 360 kraadi üles filmitud ja toimepandud kuritegusid uurivad politsei ja prokuratuur. Otsustab kohus. Niisugune on demokraatliku õigusriigi jaoks kohane protseduur. Aga sündmusel on ka eel- ja järellugu.
Eellugu langeb klassikaliselt kokku teaduses avastatuga. Kalev Leetaru on uurinud, kuidas avaliku väitluse vulgariseerumine, kultuuritu ja ropendava keele kasutuselevõtt, oponendi stigmatiseerimine ning kinniste kõlakodade teke info levitamisel viib vägivalla ja sõjani ka tegelikus elus. Sellised protsessid algavad tavaliselt inimhingedes, kes ühel või teisel põhjusel tunnevad ennast tõrjutuina, maha jäetuina, üksikuna. Nad tahaksid „kuuluvust” kuhugi. Millessegi suurde. Ja seda „suurt” lõputult uskuda ja tema loosungeid levitada. Neid inimesi peab õigeaegselt kuulama, aga ka kõnetama. Kõnetamata jäetud oli, sestap oli viimane aeg, et ma seda teeksin.
Kui Eesti Reservohvitseride Kogu liikme tunnuseid peas kandev, mulle tundmatu, isik poleks mind selja tagant poodiumilt maha tõuganud, oleksin kahe minutiga oma sõnumi esitanud ning mitte midagi hullu poleks juhtunud. Olgu siinkohal märgitud, et mitte ükski ajakirjanik pole minult küsinud, mida ma õigupoolest kokkutulnuile öelda tahtsin. Urmo Soonvald oli esimene küsija. Olgu vastus siinkohal esitatud.
„Head meeleavaldajad. Oleme kokku tulnud, et protesteerida „reeturliku migratsioonipoliitika vastu”. Ka mina olen igasuguse reeturlikkuse vastu. Ainult et „reetur” on väga laetud sõna. Eesti Vabariigi hilisajaloost meenuvad Hermann Simm ja Aleksei Dressen. Kes või mis annab meile õiguse nimetada loosungitel reeturiteks ametisolevat välisministrit, Eesti Presidenti ja kõiki tänastest loosungitest erinevalt mõtlevaid inimesi? Olgem sellega ettevaatlikumad.
Massimigaratsioon on suur probleem, maailmas on liikvel 350 miljonit inimest. Muidugi pole nad kõik teel Eestisse, kuid Eesti ei jää sellest puutumata. Just seetõttu on tarvis selgeks vaielda (ning parimaks vaidluspaigaks on siiski Riigikogu), milliseid samme Eesti peab astuma, et oht oleks minimeeritud. Teile öeldakse, et pääsetee on Uus-Habsburgia. Teeleminek koos Austria, Slovakkia, Ungari ja Poolaga. Mina vaidlen vastu, öeldes et mõistlikum on tegutseda rahvusvahelises raamistikus, ÜROs ja Euroopa Liidus, sest ainult nii on võimalik esitada oma seisukohti. Ka meie unikaalset kogemust sellest, kuidas me poolsajandi vältel olime vägivaldse migratsiooni sihtriigiks ning mida me sellest kogemusest oleme õppinud. Me saame esitada oma ettepanekuid rahvusvahelise õiguse kaasajastamiseks ainult rahvusvahelistel läbirääkimistel, mitte omaette nurgas mossitades ja Ungariga koos „soroslaste akadeemiaid” sulgedes!
Head Eesti inimesed. Ma näen, et teil on mure ja olen siin selleks, et see leiaks lahenduse. Lahenduse leidmise teel on meil kõigil abi värskelt välja antud raamatust, Oxfordi Ülikooli professor Paul Collieri raamat „Exodus” on tasuta saadaval ja kõik huvilised saavad selle täna minu käest tasuta jõulueelseks rahulikuks lugemiseks ja süüvimiseks. Aitäh ära kuulamise eest!”
„Kellele lüüakse hingekella? Seda lüüakse sinule!”
Need John Donne`i luuleread on surematuks saanud Ernest Hemingway romaani motona. Ning nad sobivad ka 28.XI 2018 sündmuste järelloo motoks. Ning seda arusaama on näidanud nii peaminister Jüri Ratas kui ka president Kersti Kaljulaid oma avaldustes, on näidanud nii Tunne Kelam kui Mart Laar, mitmed erakondade juhid. Ka EKRE liidrid. Viimastega on vaid see häda, et nad diferentseerivad, lausudes: ”Vägivald on hukka mõistetav, aga…” See on kurb ja kuri strateegia, mis eksplitsiitselt esitab väljakutse Šoti filosoofi Locke`i avastusele, et vägivald peab olema riigi ehk valitsuse monopol. Vägivalda ei saa sanktsioneerida mitte ühegi muu asutuse või organisatsiooni poolt. Helme ja Madisoni mõttekäik viib paratamatult eskalatsioonile, sest mingi grupeering leiab, et nende liikmetele on vägivald lubatud, sest see grupeering või jõuk ongi „rahvas”. Analoogselt tegutses hiljuti nn Kanuti Aia jõuk. Sellise käitumise põhjaliku analüüsi on inimkonnale kinkinud Elias Canetti.
Kindlameelselt vägivalda propageerivate liidrite (Helmed, Põlluaas, Ernits, Vooglaid, Järvi jne) jaoks on mul ka üks mõte. Nimelt oli Ernst Röhm kaunis efektiivne rünnakrühmlane. Kuid mis temast sai? Jah, tõepoolest- ta tapeti…Teile hetkel näib, et olete toredal kursil, paljud vanemas keskeas mehed järgivad teid vaimustusega ning elavad kaasa. See ei kesta igavesti nii. Teilgi, liidrid, võib vabalt juhtuda samuti kui läks Lavrenti Berial.
Kelle juhitud organisatsiooni õigusjärglane, muideks, koordineeritult provotseeriski need rahutused migratsiooni kompakti teemal. Selle kohta on Soome Välisministeerium teinud ametliku avalduse. Enne keemistemperatuurile tõusmist võiks igaüks meist kontrollida iseennast klassikalise küsimusega „Qui bono?”
„Õhtu Valgas”
Samal päeval tuli uudis Valgast. Nolk küsis suitsu. Vanem härrasmees ei andnud. Pole teada, kas seepärast, et tal polnud või ta ei soovinud anda. Vahet pole. Nolk lõi mehe surnuks! Kuidas me suhtuksime nüüd argumenti „On kahju, et löödi inimene surnuks, AGA…miks ta siis ei andnud suitsu!” Ning teine masendav uudis – inglise keeles telefoniga kõnelevat naisterahvast (Sic!) visati kividega. Kas ei meenunud Jeesus Kristus ja tema sõnad „esimese kivi visaku see, kes ise patuta on!”? Ei meenunud! Viskajatele tundus, et nad kaitsevad Eesti identiteeti ja suveräänsust. Ning nende liidrid lausuks kindlasti: „No kividega küll, aga ega`s need mingid munakivid polnud, ikka sihukesed pisikesed lutsukivid. Kannatagu ära, mis ta siis seletab meile arusaamatus keeles…!Ärgu teeselgu siin ohvrit!”
Asjad, mis on toimunud, on toimunud ja neid ei saa olematuks teha. On mõeldamatu näiteks Iisraeli rahvale lausuda, et „Ärge teeselge siin ohvrit. Muidugi oli holocaust ka, see oli halb, aga vaadake – meile ehitati ka ilusaid Reichsautobahne.” Mis omakorda ei tähenda, et me ei võiks Iisraeliga jagada iseenda kogemust nn asunduste loomise poliitikast okupeeritud aladel. Sest kuidas teisiti kui „asunduste” loomiseks nimetada NSVL okupatsioonivõimude poliitikat Eesti ja Läti suhtes.
Nalja tehti, nüüd peab piisama!
Pluralistlikus ühiskonnas on loomulik, et sündmuste järel tõlgendatakse asju erinevalt. Mõni rõhutab üht asjaolu, teine teist. Digitaalajastul levivad paljud pildi ja helimaterjalid suisa viraalselt. Inimestel on korraga vastandlikke tundeid, nii viha kui ka häbi. Nii lootust kui lootusetust. Mind hämmastab see, kui palju siiski virtuaalkeskkond võimendab meis kõigis peituvat loomalikku alget. Meis virgub otsemaid koolikiusaja, kes hõiskab rõõmsalt – ta on ju purjus!
Kuid mind rõõmustab, et lisaks ähvardustele (stiilis „löön maha, raisk” ja veidi kangemaski keeles) on valdavalt minu postkastis siiski toetuse väljendused. Kui küsin nende saatjailt, et miks sa seda oma seinale ei kirjuta, saan vastuseks: „Ei saa, kisub kohe käest ära ja läheb peldikuseinaks…” See on väga kurb ja ohtlik tendents, millele omakorda aitab veidi kaasa ka meedia madalama tasemega osa. Füüsiline vägivald jätkub vaimse vägivalla vormis. Vaid paar näidet.
Portaal elu24, mida juhib ennast seni suure loomakaitsjana tutvustanud inimene, kes ei naudi kärbselegi liiga tegemist, saadab suure südamerahuga eetrisse materjale, milles ilgutakse vägivallaohvri üle. Kas inimene on ohvrina kuidagi ebaolulisem kui kassipoeg või chinchilja?
Või miks pole meeleavaldusel tehtud videod varustatud hoiatusega, võimalike laps-vaatajate tarbeks, et video sisu võib olla häiriv, sest sisaldab reaalset vägivalda?
ERRi portaal riputab üles mingi arusaamatu teksti, milles väidab, et ma käin laste sünnipäevadel jõuga pizzat varastamas lisab oma arhiividest foto minust palja ülakehaga. Kui aru pärida, öeldakse, et tegemist on följetoniga ja see on igati OK. Kas vaimne vägivald muutub millekski muuks, kui see nimetada meemiks või följetoniks? No kuulge, saatke oma sulesepad minu juurde koolitusse ja nad saavad õige kiiresti näiteks Oskar Lutsu tekste lugedes, selgeks, mis asi on följeton!
Naljakama näitena võin tuua muidugi Hillar Kohvi kes esitleb ennast „Nelli Teataja ajakirjanikuna” ning palub mul vastata küsimusele „Väidetakse, et olete biseksuaalne, kuidas kommenteerite?” Juba kaks tundi hiljem tüütab ta uuesti – no miks te ei vasta ajakirjaniku küsimustele.
Mitte ükski eesti ajakirjanik pole minult kunagi küsinud midagi ei ÜRO rändepoliitika kohta, samuti mitte näiteks Ukraina Kertshi teemalise resolutsiooni kohta Euroopa Parlamendis, mille me võtsime Strassburgis vastu tervelt kuu aega enne sellenädalaseid sündmusi…
Aitab, sõbrad! Katsume tsipakene latti kergitada oma igapäevatöös. Nalja tehti, nüüd peab piisama…
Inimlikkus jääb ikkagi alles….
Me võime leida, et „Google ei anna ühtegi vastust otsingule „Tarand, arst, vigastused”. No tule Taevas appi! Kas tiitlit semiootik kasutav inimene tegelikult ka arvab, et inimese terviseandmed peavad rippuma igaühele kättesaadavalt internetis? Andmekaitse direktiiv kehtib ju! Uurimine selgitab välja ja asjaolusid hindab kohus. Mitte keegi semiootikuks hakanu.
Nii lihtne ongi.
Meenutan semiootikutele ja teistele ühiskonna-teoreetikutele, et mul pole midagi enda triksteriks nimetamise vastu. Olen ennegi teinud asju, mille tähendust mõistetakse alles hiljem. Muide, ka see inimene, kes Niguliste kiriku ukselukud tina täis valas, oli trikster. Ta päästis järeltulevatele põlvedele Notke altari. Ning mina päästsin Eesti algavast ikonoklastiast ja pogrommidest. Muide, üks inimene miitingul, kellele pakkusin lugemiseks Collieri „Exodust” vastas sisinal „Ma ei loe juutide kirjutatud raamatuid”…
Mina valasin Eesti lukud tina täis – vägivalda kultiveerivad liidrid on nüüd palju tsiviliseeritumad ning meenutavad endale kogu aeg, et kuigi kõige optimistlikumad mõõtmised annaks neile justkui 17% kodanike toetuse, on kaalu teisel kausil 83% vastupidi arvavaid kodanikke. See kõik on aluseks rahulikule ja asjaosalisi arvestavale tulevikudiskussioonile. Liidrid panid kindlasti tähele, et lõppeval nädalal sai vastuse ka küsimus, mille ammu esitas Jevgeni Ossinovski. Isegi Reformierakonna juht leidis (tõsi, vaid välismaale suunatud inglisekeelsetes uudistes), et neil tingimustel valitsuse loomiseks EKREga koostööd teha ei saa. Miks see liider vägivalda hukka ei mõistnud on ka ilmne – ta on ikka veel vihane, et tema isast ei saanud ei ALDE ega Eesti presidenti. Ei maksa viha pidada, Bill Clintonit parafraseerides „it`s democracy, stupid!” Ning demokraatias on tähtis ka teine ja kolmas koht.
P.S. Gustav Suits (muide sotsiaaldemokraat) lootis saja aasta eest, et eestlased saaksid ka eurooplasteks. Paljud meist on saanud. Meie kohus on aidata ka neid, kes veel on selle keerulise muutumise alguses! Kui selle hind on taaskord Isa (Andres Tarand) Poja ristilöömine, siis ilusatel ja headel asjadel ongi vahel kõrge hind.
Rahulikku ja vägivallavaba Jõuluootust kõigile!
Seotud lood: