Valitsuse lapsesuu Mart Helme ütles teleintervjuus, et kriisiga tegelenud valitsus on olnud meeletu pinge all ja nüüd, kui lisaeelarve, jaotusmeetmed ja abiraha pakett sai vastu võetud, siis „kõik lasid lipsu lõdvaks.“ Ja teatas sealsamas, et see ei tähenda seda, et koroonakriis hakkab leevenema, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Indrek Saar Õhtulehes.
Tunnistan, et valitsus on viiruse tõkestamise ja inimeste tervise kaitsmisega vastutustundlike kodanike toel kenasti hakkama saanud. Aga kuidas saab lasta lipsud lõdvaks ajal, mil Eestis kehtib eriolukord ja ühiskond ägab nii rangete piirangute kui teadmatuse all, mille leevendamiseks selget plaani ei ole?
Segased sõnumid
Tõepoolest, valitsus võtab lõdvemalt juba mõnda aega. Üks põhimõtteline asi puudutab suhtlemist avalikkusega. Just kriisiolukorras ootavad inimesed seda, et valitsus räägiks nendega ühel häälel ja üheselt mõistetavalt. Sajad tuhanded inimesed igatsevad praegu tagasi oma vana elu. Nad janunevad iga infokillu järele, mis puudutab nende ja nende laste tervist ning eluolu, et teha plaane nii lähiajaks kui tulevikuks.
Elutähtsad sõnumid peaksid olema selged ja arusaadavad ning reeglina tulema eriolukorra juhi suust ja olema Stenbocki maja koordineerida. Paraku on kriis ilmekalt esile toonud Jüri Ratase suure nõrkuse. Ta ei ole valitsuse juht, vaid EKRE pantvang. Ratas on osav erimeelsusi tasandama ja hea inimestega suhtlemisel, aga ta ei juhi praegu valitsust. Rahulikul merel võib laev triivida navigatsiooniseadmete abil ja kaptenil on aega kõigil reisijatel kätt suruda ja laeva tutvustada. Aga kui laev on keset möllavat tormi, siis soovivad kõik pardal olijad, et kapten langetaks otsuseid ja juhiks kindlakäeliselt oma laeva. Tundub, et Eesti tänane kapten on juhtimise pootsmani kätte usaldanud.
Nii ongi koalitsioonipoliitikud tulnud mitmetes küsimuses avalikkuse ette vastandlike või siis umbmääraste sõnumite ja tähtaegadega. Olgu selleks siis maskide kohustuslikuks või soovituslikuks tegemise loosungid, tants õppetöö alguse kuupäevade ja lõpueksamitega või siis udused selgitused avalike ürituste ja sportimisvõimaluste kohta. Segadust on laiali puistatud üksjagu.
Ähmasuse ja vähese konkreetsuse all kannatab ka valitsuses kokku pandud kriisist väljumise strateegia, mis kirjeldab seda, kuidas ühiskond järk-järgult tavaelule avada. analüüsisid seda dokumenti põhjalikult ja andsid tagasisidet nii peaministrile kui valitsuse kriisikomisjonile. Väljumiskava, nagu ka mitmed valitsuse korraldused kannatavad selle all, et liialt vähe on konsulteeritud erinevate ekspertide ja teadlastega ning kuulatud opositsiooni. On lühinägelik jääda nii karmi kriis ajal lootma vaid omaenese tarkusele.
Väljumiskava ohud
Tõime välja ka kaks tõsist probleemi, mis ühtpidi seavad ohtu senise edu viirusega võitlemisel ja teisalt võivad kõvasti kasvatada seda hinda, mida riigil, inimestel ja ettevõtjatel tuleb jätkuvate piirangute eest maksta.
Esiteks, väljumiskavas puudub igasugune ajaline plaan, küll aga on jäetud piirangutest loobumise juhtimine kriisikomisjoni otsustada. Piiranguid on kehtestatud 30 ringis – kui igal nädalal leevendada paari piirangut, siis isegi ilma tagasilöökideta jõutaks nendega ühele poole alles sügiseks. Inimesed on valmis ohvreid tooma, kui nad saavad piirangute vajalikkusest ja ühe või teise valiku põhjustest aru. Aga ühiskond ei suuda veel kuude kaupa taluda rangeid piiranguid, mille mõttekus on küsitav. Liigne venitamine läheb meile kõigile väga kalliks maksma.
Juhin tähelepanu ühele paradoksile. Teatavasti ei selgu uute haiglaravi vajajate arv ühe, vaid kahe nädala jooksul, mis võib tekitada võltsturvatunde. Kui teha piiranguid leevendavaid otsuseid nädala kaupa, siis võib juhtuda nii, et riskirühmade haigestumine hoopis kasvab.
Palju ohutum oleks pakutud tee jagada piirangud sotsiaalsete kontaktide suurendamise mõju mõttes kolme kimpu ning otsustada nende leevendamine kahenädalaste sammudega. Need kolm sammu võiksid olla 1. mail, 15. mail ning 29. mail. See võimaldab hinnata iga kahe nädala tagant paremini epidemioloogilist pilti ning vältida tagasilangust.
Kahjuks ei leia valitsuse dokumendist ka seda, mis juhtub pärast väga koormavate üldiste piirangute leevenemist. Hädasti oleks vaja välja töötada nn täppispiirangud, mis on mõeldud neile, kes on haiged või siis kontaktis haigete inimestega. Veel soovitavad kaasata teadusnõukotta psühholooge ja sotsiolooge, et osata paremini hinnata inimeste käitumist ajal, mil epideemia järk-järgult taandub.
Sellest, kui kiiresti ja õnnestunult pöördub Eesti tagasi vana elukorralduse juurde, sõltub suuresti see, milline saab olema Eesti inimeste käekäik veel hea mitu aastat. Valitsuse lähinädalate otsustel on seega tohutu suur mõju. Lipsusõlmed tuleb taas pingule tõmmata, lõpetada omavaheline kemplemine ja juhtida Eestit kriisist välja parimal võimalikul viisil!
Indrek Saar | Valitsus lasi lipsu lõdvaks, ühiskond ägab piirangute ja teadmatuse all