„Tammsaare õpetab armastama inimest sellisena, nagu ta on,“ sõnas kultuuriminister Indrek Saar eile rahvusooperis Estonia, kus tähistati Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. „Armastama kõigi nende veidrustega, mida Tammsaare väga täpselt ja tabavalt suudab välja joonistada ning ta õpetab ka inimest võib-olla mitmekülgsemalt nägema, kui on see esmane karikatuur, mis tavaliselt joonistub inimesest.“

Minister Saar, kõrgema lavakunstikooli näitlejana lõpetanu, pole Tammsaare loominguga üksnes raamatulugejana kokku puutunud: „Mul on endal olnud võimalus näitlejana tema lugudes ka natukene kaevata, siis see on kindlasti aidanud mõtestada seda, mida on tegelikult võimalik Tammsaarest leida.“

Oma päris esimest kokkupuudet Tammsaare teostega Saar enam ei mäletagi, kuid mainis, et mingil hetkel ilmutas ta Tammsaare suhtes tõrksust. „Minus tekkis mingis eas protest selle kanaliseerituse suhtes, mis Tammsaaret kipub aeg-ajalt saatma,“ meenutas ta koolipõlves kogetut. „Väga loodan, et noortele inimestele surutakse võimalikult vähe peale kanoonilist vaadet à la „mida Tammsaare meie maast ja tööarmastusest meile räägib“. See tähendab, et väga paljud inimesed ei saa Tammsaaret kunagi ise lugeda niimoodi, et aru saada, mis Tammasaare on. Meie igaühe vastuvõtt on ju natukene erinev. Tammsaare geniaalsus ja ajatus aga ongi selles, et ta räägib inimesest ükskõik, millisel ajastul. Ning sellepärast ongi ta samal moel ajatu nagu Shakespeare, kelle näidendeid ei pea sugugi kogu aeg sukkpükstes mängima, mis sest, et nii mõnigi arvab, et peab.“