Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Indrek Saare kõne Pärnus toimuval erakonna volikogul.

Head sõbrad! Teretulemast Pärnusse. Asugem ilma pikemata asja kallale. Valimised. Sotsiaaldemokraadina ja saarlasena alustan ma ikka vasakult: Saaremaa, Hiiumaa, Põhja-Pärnumaa, Saarde, Tallinn, Viimsi, Jõelähtme, Kadrina, Väike-Maarja, Vinni, Türi, Paide, Viljandi, Jõgeva, Tartu linn ja Tartu vald, Kastre, Toila, Narva, Võru vald ja Võru linn, Setomaa. Need on 22 kogukonda, mis on tänase teadmise kohaselt endale saanud sotsiaaldemokraatide poolt või osalusel moodustatud või moodustatava valla- või linnavalitsuse.

Sealhulgas kuulub sellesse nimekirja kolm Eesti suurimat linna ja kaheksa maakonnakeskust Setost Saareni. 800 000 inimest ehk 60% Eesti elanikkonnast võivad loota, et järgmisel neljal aastal astume kohalikul tasandil koos sammu Põhjamaa poole. See on ajalooline tulemus sotsiaaldemokraatide jaoks ja ma usun, et see teeb ka päriselt paljude Eesti inimeste elu hoolivamaks, helgemaks ja lootusrikkamaks. Seda on väga vaja, sest nii nagu ei ole viimased aastad lihtsad olnud, nii ei pruugi olla ka eesseisvad. Ma ei pea siin sugugi silmas vaid pandeemia poolt kaasa toodud kannatusi, vaid ka ängi laiemalt. Ängi, mis tekib, kui näed, et need, kes peaksid pakkuma alternatiivi vihkamist ja kurjust külvavatele poliitikuile, ei saa vastutusega hakkama ega mõista enda rolli ühiskonna liitmisel kriitilises olukorras.

Aga sellest hiljem, sest kõigepealt tahan teid tänada, mu kallid mõttekaaslased! Need ei olnud meile lihtsad valimised. Jah, raha oli vähe ja me oleme korduvalt näinud, et tänapäeva poliitilises konkurentsis sõltub rahast ülemäära palju. Aga me saime selle napi ressursiga hästi hakkama ja me ei ole peale valimisi poolele maailmale võlgu ei otseses ega kaudses mõttes. Rannar annab sellest meile täna ka täpsema ülevaate ja see teeb jala kohe üksjagu kergemaks, et siit edasi minna… või ka vändata, nagu Raimond mind ilmselt täiendaks…

Aga raha puudusest veelgi keerulisem oli meie valimiste-eelne meeleseisund organisatsioonina, täpsemalt usu puudumine. See on kestnud juba päris mitu aastat. Kõhklused olid kohal juba enne eelmisi kohalikke valimisi, kuigi olime siis veel valitsuses ja ressurssi oli igas mõttes rohkem. Seekord polnud ja koroonapiirangutest tingitud pidev katkestus omavahelises näost näkku suhtlemises ei teinud asja kohe kuidagi kergemaks. Seepärast tuli otsida paindlikult ja loominguliselt, sissetallatud radadest kõrvale kaldudes selliseid lahendusi ja koostöövorme, mis annavad parima võimaluse jõudmaks kohalike asjade otsustamise juurde. Tuli kasutada rahvatarkust, mida poliitikas harva endale lubatakse: pole tähtis, mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüab. Tänaseks on selge, et hiirekuningas tegi head tööd ja ma tänan juhatust, et te mulle – kui nii võib öelda – selliseks poliitiliseks enesesalgamiseks mandaadi andsite.

Veelgi rohkem tänan neid, kes kohtadel tööd tegid ja jätkuvalt uskusid olgugi, et konkurendid meile süsteemselt kadu kuulutasid ja üleostmispakkumisi tegid. Ma mõistan kõiki, kes olid valimisteööl ja sellele vahetult järgnenud päevadel murelikud ja kriitilised. Tõesti oli neil hetkedel raske läbi pealiskaudse meediaudu aduda seda, milline oli meie inimeste tegelik tulemus kohtadel, sest punaseid võidulaike paistis Eesti kaardil vaid kaks. Tegelikkuses on volinikke, keda võime meie inimesteks nimetada, nende valimiste tulemusena kokku 233, mis on 18 võrra rohkem, kui oli 2017. aasta valimiste järgselt. Sotsiaaldemokraadid on esindatud pea pooltes volikogudes. Ammugi oli vahetult pärast valimisi raske aduda meie tegelikku potentsiaali rääkida kaasa koalitsioonide moodustamisel. Viimase kuu jooksul tegid kümned meie tegusad inimesed tööd ja sõlmisid leppeid. Täna saab kokkuvõtvalt öelda, et mitte kunagi varem ei ole sotsiaaldemokraadid olnud kohalikul tasandil sama jõuliselt esindatud, kui praegu. Ärme häbene seda öelda, sest see on tõsi ja on aeg endasse taas uskuma hakata. Mitte ainult meie endi ja meie armsa MTÜ pärast. Ikka kõigi nende inimeste pärast, kes tahavad hoolivamat ja koostööle suunatud kogukonda. Põhjamaist. Enamuse Eesti inimeste pärast.

Jah, me kaotasime Tallinnas ja Tartus hääli Eesti 200-le. Olgugi, et meie positsioneerimine/ positsioonid ja poliitiline kogemus viisid meid neis linnades võimule ja neid opositsiooni, peame andma endale aru, et ilma targa ja läbimõeldud tegutsemise ning tulemuslikult rakendatud uue strateegiata ähvardab meid sarnane häältekadu ka 2023. aasta Riigikogu valimistel. Me kindlasti ei lepi 7,5% häältega Tallinnas ja 9,5% Tartus, mis olid seekordsed tulemused. Loomulikult võib ju unistada, et oleme võimelised üle-eestiliselt saavutama 47,7% valijate toetuse, nagu seekord Võru linnas, aga ma siiski kardan, et parlamendivalmisteni  jäänud 470 päevaga me lihtsalt ei suuda niipalju Antisid kloonida… Aga tõsiselt rääkides on sotsiaaldemokraatidele tekkinud veel üks tugev konkurent, eriti linnalises keskkonnas. Me ei tohi sellest mööda vaadata. Ja ärme unusta, et Riigikogu valimistel jagatakse üle poole mandaatidest Tallinnas, Harjumaal ja Tartus ja paraku on see kasvav trend. Need on eksistentsiaalsed küsimused ja ma loodan, et erakonnas juhtorganite valimistega algavad arutelud aitavad meid ühisele kokkuleppele jõuda, mitte ei aja meid tülli. Koostöövaimu, kannatlikkust ja üksteisest lugupidamist meile kõigile ka selleks etapiks.

Ja veelkord: aitäh kõigile teile, kes te kandideerisite ja andsite oma olulise panuse meie tulemuse nimel! Igaüks loeb, igaühe panus loeb.

Ja küll on uhke tunne, et meil on oma kogukonnas sellise usalduse teeninud inimesed nagu Anti, Helmen, Siret, Madis ja veel paljud. Ja Katri ja Eduard. Milline imetlusväärne pühendumus ja kui palju uut lootust te sellega olete loonud. Ma olen kindel, et kuigi Eduardil jäi seekord veel Kohtla-Järvel jää murdmata, siis hiljemalt oma 29-ndal järjestikusel opositsiooniaastal viib Eduard sotsiaaldemokraadid linnavalitsusse.

Aitäh kõigile kolleegidele riigikogu fraktsioonis, eriti Svenile, kes kõik kandideerisid ja andsid oma väga olulise panuse. olgugi, et paljudel tuli ja tuleb „pardi panemise“ eest kriitikat taluda. Ilma teieta oleksime mõneski kohas hädas olnud, eriti pealinnas. Arvatavasti on meie seas mitmeid neidki, kes eesseisva nelja  aasta jooksul veel tõusevad opositsioonist koalitsiooni nii, nagu see juhtus eelmisel perioodil Tartus, Rakveres, Valgas,  Kadrinas ja Narvas. Ja küllap on ka neid, kes saavad teada, et kõiki inimesi ei saa partneritena usaldada. Aga see annab jälle kogemust juurde. Jääme põnevusega ootama…Aitäh kõigile meie toetajatele, kes aitasid meil seda kampaaniat teha.

Milline luksus, kui sul on selline kampaaniahunt nagu Marina. Alati särav, alati kohe tegutsemas ja eeskuju näitamas, kuidas lendlehti jagada, kuidas kandidaatide tugevusi esile tuua, kuidas maailmavaadet selgitada. Kuhu kõikjale sind jagus hoolimata oma tööst Brüsselis ning kui palju jõudu ja usku sa juurde andsid. Minu siiras imetlus ja meie kõigi sügav tänu!

Kontor. Sama väike oli meie meeskond ilmselt viimati 2005. aasta kohalike valimiste ajal. Niimoodi räägivad need, kes veel mäletavad. Ma olen küll nii mõnegi jaoks poliitikas olnud mäletamatutest aegadest, aga siis ei olnud isegi minusugune fossiil lähemalt erakonna tegemiste juures. Seega ei saa ma kahjuks või õnneks neid valimisi omavahel võrrelda. Mäletan siiski, et olin Rakvere sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat ja erakonna kontor meid eriti ei seganud. Rohkem ei mäleta.

Äsjast kogemust õnneks veel mäletan ja lubage vanainimene räägib selle hingelt ära, enne kui jälle meelest läheb. See on hea kogemus. Valimiskampaania kipub reeglina olema nädalaid, isegi kuid kestev kriis, kus üks tulekahju ajab teist taga. Inimesed töötavad liiga palju, väsivad, muutuvad järjest närvilisemaks. Kandidaadid on oma naha turule viinud ja on seepärast arusaadavalt nõudlikud ja pinges. Trükised hilinevad, pildid on koledad ja kõik on valesti. Keegi peab süüdi olema. Kandidaatide poolt vaadates on see loomulikult kontor ja on võimatu aru saada, millega kõik need inimesed seal tegelevad, kui nad millegagi hakkama ei saa. Kontori poolt vaadates on loomulikult süüdi kandidaadid, kes mitte kunagi tähtaegadest kinni ei pea, on isekad jne… Enneolematul kombel valitses seekord kontoris töörahu. Kõige professionaalsemas mõttes. Isegi tähtaegadest suudeti kinni pidada, mis on omamoodi ilmaime, kuid mis peamine: vastastikune lugupidamine säilis ka kõige pingelisemal ajal. See oli tõepoolest sotsiaaldemokraatlik kontor, mitte ainult sildi, vaid ka sisu poolest. Aitäh Maris ja Rannar selle õhustiku loomise eest, aitäh kogu meeskond selle suhtumise hoidmise eest!

Meil on mille pealt edasi minna. Nii inimeste kui kogemuste mõttes. Sotsiaaldemokraate on vaja, sest me näeme, et riigis võimulolijad ei mõista oma vastutust. Olen selle aasta algusest pidevalt juhtinud Kaja Kallase tähelepanu kriisijuhtimise aluspõhimõtetele. Paraku on see jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Kurb, aga meie praegune valitsus ei mõista elementaarset – kriisis tuleb kogu aeg tegeleda üha kerivate uute probleemide ja konfliktide ennetamise ja tasandamisega. Ei ma ei ole olnud ainuke, aasta tagasi ütles seda muuhulgas ka Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, tsiteerin teda taas: „Me õpime sellest kriisist, et rikkad saavad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Riigi roll on seda polarisatsiooni vähendada.“ Kui on raske, siis peavad rohkem panustama need, kellele on rohkem antud selleks, et ei võetaks viimast neilt, kes kõige haavatavamad. Kahjuks on Kallase valitsus käitunud just risti vastupidi: riigieelarve kärpimist alustati kõige nõrgematest – lastest ja murti pikaajalisi kokkuleppeid õpetajate, sotsiaal- ja kultuuritöötajate, päästjate ja politseinike palkade osas. Samuti ei ole hoitud hädavajalikku sidet kõigi ühiskonna liikmetega – ei ole jagatud vastutust ega kaasatud otsustamisse opositsiooni, kohalikke omavalitsusi, ettevõtjaid ja kodanikuühiskonda. Kaugeltki ei ole ka minu esimene eelistus istuda ühe laua taga Helmega, aga kriisiolukorras on see paraku möödapääsmatu, kui tahetakse vähendada kriisis paratamatult kasvavaid pingeid ühiskonnas.

Muidugi on EKRE juhid andnud märkimisväärse panuse vastasseisude tekkesse, aga seda enam peab olema tarkust neil, kes parasjagu valitsemivastutust kannavad, tuua nad laua taha. Kutsusime korduvalt peaministrit üles seda tegema, aga paraku asjatult. Ja nii on Kaja Kallasest saanud kasulik tööriist nende käes, kes on ehitanud oma poliitilise agenda üles just konfliktidele. Kõige kurvem on see, et Kallas ei saa vist isegi aru, et ta mängib tulega. Tema koalitsioonipartnerist ei ole paraku ka mingit abi olnud. Keskerakonna nõrgaks osutunud ja lagunev valitsusdelegatsioon ning pidevalt mossitav esimees ei ole kuidagi suutnud ignorantselt käituvat valitsusjuhti  tasakaalustada. Ja see on toonud kõigepealt pinged koalitsiooni osapoolte vahele ja seejärel mõlema valitsuserakonna sisse. Eesti poliitikat ei kaunista kuidagi avalikkuse ees peetav Reformierakonna sisetüli, et mitte öelda inetu võimuvõitlus. Joonigem ka enda jaoks taas alla kui oluline on pidev töö ühise nägemuse leidmiseks, et me ei leiaks ennast ühel päeval sama reha otsast. See on lihtne juhtuma kohe, kui jätad vaid korraks ühisosa leidmiseks pingutamata. Meil on seni olnud üldiselt hästi, hoolimata keerulistest aegadest suutsime oma viimatise erakonna esimehe valimistele eelnenud kampaania hoida nii, et poliitikaajakirjanikud, kes skandaali otsisid, pidid pettuma. Mingem sama targalt edasi.

Tagasi valitsuse juurde tulles, opositsioonis olles oleks ju lihtne Ansipile takka kiita ja parastada, aga see ei aita mingil moel lahendada üha süvenevat probleemi – kriis kestab ja kasvatab ühiskonnas pingeid ja erimeelsusi, aga valitsus ei suuda aga midagi ette võtta. Alternatiiviks on sotsiaaldemokraadid. Me oleme jõud, mis märkab ja hoolib, mõistab koostöö olulisust ja valitsemise  vastutust. Jõud, mis pakub võimalust minna koos Põhjamaa poole. Olgu see kohalikul või riigi tasandil.  Ma ei ole küll meie Usutiiva liige, aga kuna ma olen alati olnud veendunud, et sotsiaaldemokraatia põhimõtted harmoneeruvad kristlike väärtustega, siis laenan oma lõpusoovid Raamatust: ma tean, et meie suudame pakkuda ühiskonnale nii vajalikku usku, lootust ja armastust. Usku, lootust, armastust! Aga kahtlemata ka tegusid!