2006. aasta presidendivalimiste lõpusirgel oli kaks tugevat kandidaati: ametis olev president Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. 80 silmapaistvat kultuuriinimest kirjutasid avaliku toetuskirja viimase toetuseks, sest neile tundus, et selles põhimõttelises valikus ei saa nad jääda kõrvaltvaatajateks. Tollane rahvaliidu esimees Villu Reiljan reageeris omakorda kommentaariga: “Kunstiinimesed võiksid jääda oma liistude juurde,” väljendades nii oma suhtumist kodanike õigusesse omada maailmavaadet ja seda avaldada.
Mina olin tol ajal küll vaid 33-aastane, aga üsna tuntud teatrijuhina olin küsijatele korduvalt öelnud, et ma ei näe vajadust sukelduda riigi tasemel poliitikasse, kuna saan ka teatri kaudu maailma paremaks muuta. Pärast kunstiinimeste oma liistude juurde saatmist pidin oma senise positsiooni ümber hindama. Üha enam tundus mulle, et liiga paljud meist on usaldanud riigijuhtimise “kogenud poliitikute” hooleks, mille tõttu ei liigu me põhiseaduses kokku lepitud väärtuste suunas, vaid maadleme minevikuvarjudega. Loetud kuud hiljem valiti mind kodumaakonnast, Lääne-Virumaalt, esimest korda riigikogu liikmeks.
Pean tunnistama, et algus oli raske. Kuigi minu ühiskondlik staatus muutus formaalselt justkui väärikamaks, ei olnud see tegelikkuses sugugi nii. Kultuuriinimestest peetakse Eesti ühiskonnas üldiselt väga lugu ja paljud neist on rahva seas armastatud.
Poliitikutega on laias plaanis lood risti vastupidi. Selle üleöö juhtunud transformatsiooniga oli üksjagu vaeva ja kohanemist. Aga ma olin entusiastlik, uskusin, et see on õige asja nimel, ega jätnud oma missiooni. Kas tegu oli õige otsusega? Jah oli. Nende aastate sisse on mahtunud hulk otsuseid, mis on aidanud Eestil kujuneda hoolivamaks ja solidaarsemaks, kui see oleks olnud ilma osaluseta.
Minu poliitikaaastatest pooltel on kuulunud valitsusse. Selle aja jooksul on lastetoetused tõusnud neli korda ja laste vaesus oluliselt vähenenud. Kuigi on valus, et peame ikka veel laste vaesusest rääkima. Tulumaksuvaba osa inimese palgast on samuti neli korda suurem, mis on abiks just neile, kelle sissetulekud napid.
Riigi kestmise seisukohalt võtmevaldkondades töötavate inimeste – õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike, päästjate ja tervishoiutöötajate – palgad on oluliselt tõusnud just neil aastatel, kui oleme olnud valitsuses. Siia võiks lisada väga pika loetelu asjadest, mis ei oleks kunagi saanud teoks ilma eestvedamiseta, aga poliitilistest võitudest kuulete kindlasti põhjalikumalt valimiseelsetes debattides.
Mind on nende aastate jooksul usaldatud täitma peasekretäri, kultuuriministri ja erakonna esimehe rolli. On olnud suur au ja privileeg nii kõrgel poliitilisel tasemel eesti rahvast teenida. Eriliseks preemiaks oli võimalus töötada kultuuriministrina ajal, kui Eesti oli Euroopa Nõukogu eesistuja ja kui Eesti riik tähistas 100 aasta juubelit.
Klassikaline juhtimisteooria ütleb ja ka minu isiklik kogemus kinnitab, et juhid peaksid üldjuhul seitsme aasta tagant tegema karjääripöörde, et nemad ja nende juhitav organisatsioon saaksid edasi areneda. 2021. aasta kevadel, pärast kümmet järjestikust aastat juhina tipppoliitikas, jõudsin siseveendumusele, et tõenäosus anda pikemas perspektiivis midagi uut oma erakonnale ja seeläbi ka ühiskonnale jääb üha väiksemaks ning oht stagneeruda suureneb.
Loomulikult suhtun täie tõsidusega mulle kodumaakonnast antud mandaati riigikogu liikmena, eriti viimaste aastate kriitilises olukorras, kus me pandeemiast räsituna sattusime sõtta ja energiakriisi. Olen teinud oma tööd täie pühendumusega. Aga järgmiseks neljaks aastaks riigikogu mandaati taotlemast keelab mind kohusetunne, mistõttu olen otsustanud 2023. aastal riigikokku pürgimisest loobuda.
Tänan väga Sind, kes Sa mind poliitikuna usaldasid! Kõik asjad ei ole alati läinud nii, nagu sai mõeldud, aga me oleme ühiskonnana astunud sammukese Põhjamaa poole. Kuna minna on veel üksjagu, luban, et püüan sellesse edasi panustada neis rollides, mida tulevik mulle ette näeb.
Aga Sina, kes Sa valutad südant äärmuspopulistide laiamise, rohepöörde tuleviku või laste pärast, kellel ei ole arenguks võrdseid võimalusi – ära jää oma liistude juurde. Tule oma värskete ideede ja uue energiaga Eestit arendama! Nüüd on Sinu kord.