Eestis läinud sajandil võõrvõimude poolt toime pandud inimsusevastased kuriteod on lahutamatu osa meie ajaloost, meie rahvuslikust mälust. Kümned ja kümned tuhanded küüditatud ning vangistatud, Siberis asumisel ja vangilaagrites elu kaotanud inimesed, koonduslaagrite õudused, purustatud elusaatused, lõhutud perekonnad, mõõtmatud inimlikud kannatused – kõik see tabas mitte nii väga kauges minevikus meie väikest rahvast.
Ei ole ka minu suguvõsa neist traagilistest sündmustest puutumata jäänud. Vanaema Siberi-mälestuste kõrval on minu jaoks seda ränka aega aidanud lähemale tuua lavastaja ja õppejõud Merle Karusoo. Merle Karusoo alustas tänuväärset tööd eestlaste ja eriti just küüditatute elulugude kogumisega1980. aastate lõpuaastail, kui mina õppisin veel keskkoolis. Aga sarnaselt paljude teistega on ka mind mõjutanud Karusoo kunagised lavastused, mis põhinesid küüditatute mälestustel. Tema mäluteatril on olnud Eesti ühiskonnas suur rolli meie lähiajaloo kõige valusamate lehekülgede avamisel ja sügavamal mõtestamisel. Mul oli ka endal võimalus vaadata Karusoo lavastajakäe juhatusel nendesse sündmustesse süvenenumalt sisse. Osalesin nimelt noore näitlejana tema lavastuses “Küüdipoisid,” mis samuti dokumentaalsetel intervjuudel põhinedes rääkis valusaid ja mõtlemapanevaid lugusid saatustest ja valikutest, millega inimesed küüditamise ajal silmitsi seisid.
Meie kohus on mitte unustada ja ohvreid väärikalt mälestada ning teha nii, et uued, peale kasvavad põlvkonnad kannaksid ajaloomälu edasi. Töötasin päris pikalt kultuuriministrina ja võin kinnitada, et just seda suunda hoidis kõik need neli aastat ka kultuuriministeerium. Nii avati kaks aastat tagasi külastajatele Tallinna vanalinnas Pagari tänava maja keldris endised KGB vangikongid, kus hoiti 40-ndatel aastatel massiliselt inimesi kinni ja kust väga paljud enam koju ei naasnud. Need, kunagi nii kardetud kongid kuuluvad varem Okupatsioonide muuseumi nime kandnud ja läinud suvel taasavatud okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu juurde. Selle muuseumi ekspositsiooni uuendamine läks maksma ligi kaks miljonit eurot. Suur osa muuseumi väljapanekust kajastab inimsusevastaseid kuritegusid ja nende mastaapsust. Muuseumi missiooniks on meie lähiajaloo kogumine, talletamine, uurimine ja tutvustamine. Ühtlasi tuletada meelde, kui oluline on hoida Eesti vabadust, et sellised rängad ajaloosündmused enam kunagi ei korduks. Mäletamine aitab mõista vabaduse tähendust, mäletamine õpetab seda, kuidas olla valmis ära tundma, et vabadus võib käest libiseda.
Pole kahtlustki, et nii ohvrite lähedaste kui ise repressioonide käes kannatanute jaoks oli suursündmuseks Kommunismiohvrite memoriaali avamine eelmise aasta augustis Tallinnas Maarjamäel. Arhitektuuriliselt ja kunstiliselt igati õnnestunud memoriaal jätab tugeva jälje ka noore külastaja mällu ja hinge.
Soliidses eas represseeritute heaks on kindlasti võimalik astuda täiendavaid samme nii riigi kui omavalitsuste tasandil. Kui on väärt ideed, siis sotsiaaldemokraatide taha nende elluviimine ei jää.
Indrek Saar: Mineviku valu mäletamine on üks meie vabaduse tagatisi