Mõni päev tagasi küsis minu käest üks kahekümnendate alguses selge silmavaatega noor inimene, et kas pensioni teise samba lõhkujatel on käinud peast läbi mõte, et kuidas nad vaatavad paarikümne aasta pärast otsa tänastele lastele, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar Eesti Päevalehes.

Kui reform teoks saab, siis toob see edaspidi vältimatult kaasa surve nii maksukoormuse kasvuks kui pensioniea tõusuks. Kõik see jääb aga uute põlvkondade kaela, kelle heaolu arvel need sammud tehakse. Vastasel korral kukuks tänane pensionisüsteem lihtsalt kokku ja Eestist saaks lausvaesuses eakate maa. Juba praegu on meie pensionäride vaesusrisk üks Euroopa Liidus kõrgemaid. Kohustus tagada oma kodanikele elatustaseme miinimum jääb riigile alles ka siis, kui tänaste valitsuserakondade juhid juba ammu enam võimul ei ole.

Või mida ütlevad Jüri Ratas ja Martin Helme või siis neist tunduvalt vanem Helir-Valdor Seeder nähtavas tulevikus neile tuhandetele pensionipõlves virelevatele inimestele, kes suures „valikuvabaduse” hoos peagi oma raha teisest sambast välja võtavad ja pensionisäästud tuulde lennutavad. Kas nende sõnum on siis, et saage ise hakkama – vabaduse andmisega kaasnes ka kohustus oma vanaduspõlv ise kindlustada.

Kõik on täiesti kindel ja selge?

Kas koalitsioonisaadikutel tõesti ei ole kõhklusi ja kahtlusi? Kas neid ei vaeva südametunnistuse piinad ja mure, et nad teevad tuleviku Eestile karuteene. On nad valmis seisma silmitsi pensionivandalismi tagajärgedega ja vastutust võtma?

Need mõttemängud pole sugugi laest võetud. Opositsiooni kõrval on arvukad eksperdid ja rahvusvahelised organisatsioonid osutanud karmidele tulevikustsenaariumitele, mida pensionisüsteemi lammutamine endaga kaasa toob. Erinevatest ohtudest ja riskidest, langevatest pensionitest ja ees ootavatest maksutõusudest ning sisserände suurenemisest on räägitud väga palju. Nagu ka ebavõrdsest kohtlemisest ja sellest, et riik on andnud inimestele pikaajalisi lubadusi, mida nüüd jõhkralt murdma minnakse. Need väga tõsised hoiatused on senini kõlanud kurtidele kõrvale.

Teivas reformi südames

Külma kõhuga suhtub koalitsioon ka põhiseaduslike institutsioonide seisukohtadesse. Valitsuse pensioniplaani on korduvalt arvustanud president, kes küsis riigikogu avaistungil: „Kas Eesti inimene saab ka edaspidi uskuda oma riigi põhiseadust ja seadustega antud lubadusi?” ja avaldas lootus, et saab. Õiguskantsler Ülle Madise tõi mustvalgel välja, kuidas kogumispensioni ringipööramine läheb pakutud kujul põhiseadusega vastuollu. Siinkohal tahan tunnustada Ülle Madiset meelekindluse eest, kes oma argumentidega „lõi sambareformi südamesse teiba,” nagu Eesti Päevaleht tabavalt märkis. Riigikontroll jälle on kinnitanud, et reformi tulemusel vähenevad süveneb eakate vaesus.

Pensionieelnõu jõuga läbisurumine on käinud vassimise ja silmakirjalikkuse, aga ka ülbuse ja küünilisuse saatel. Reedel langetas valitsus otsuse siduda eelnõu 29. jaanuaril usaldushääletusega, mis tähendab parlamendi suure saali tasalülitamist. Ära jääb ka sisuline arutelu eelnõu üle, mis mõjutab sügavuti sadade tuhandete Eesti inimeste ja erinevate põlvkondade elu ning toimetulekut. Tänased võimulolijad kardavad omaenda rahvast ega usalda parlamenti. Näib, et pärast apteegireformi tagasipööramise nurjumist riigikogus ei usalda valitsus enam ka koalitsioonisaadikuid, kellest osa näitas iseseisvat mõtlemis- ja otsustusvõimet.

Kus on meie Thunberg?

Praegu on kaalul tohutult palju. Vägisi tundub, et meil oleks hädasti vaja oma Greta Thunbergi, kes karjataks üle Toompea: kuidas te julgete, mida te ometi teete, miks te röövite meilt, lastelt tuleviku? Ja siis oleks vaja saadikuid, kes seda sõnumit kuulda võtaksid. Tahaksin uskuda, et valitsusliidus on neid poliitikuid, kellele kogu ühiskonna parem käekäik on suurem väärtus kui seadus, mis lükkab meie pensionisüsteemi uppi ja kardetavalt Eesti katki teeb. Veel ei ole hilja! Oma südametunnistuse järgi hääletamine nii põhimõttelises asjas tagab aastateks meelerahu ja teadmise, et saan kunagi tänastele noortele ausalt silma vaadata. Võimu nimel ei pea sajandi sigadusega kaasa minema.