Opositsiooni kriitika valitsusliidu vastu on iseenesestmõistetav. See kuulub vastasrinna parlamendiliikmete palga sisse nagu koalitsioonierakondade poliitikute elu lahutamatu osa on leppida kriitikaga.
Aga ma ei taha ega saa leppida, kui uue valitsuse ründamiseks võetakse halvustada tavalisi tööinimesi.
Just nii tegi kahjuks Reformierakonna poliitik Lauri Luik, kes teisipäeval kirjutas Delfis, et „uus valitsus kasvatab mugava kaotaja mentaliteeti“
Lauri Luik nimelt kritiseeris Reformierakonna opositsiooni vajumise järel koalitsiooni moodustanud Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRL-i valitsust selle eest, et meie tahame vähendada ebavõrdsust. Meie tahame vähendada inimeste majanduslikku ja piirkondlikku ebavõrdusust.
Madalamapalgaliste inimeste elujärje parandamiseks suurendame 2018. aastast tulumaksuvaba miinimumi kolm korda – 500 euroni võrreldes praeguse 170 euroni. See tähendab, et pool miljonit töötavat inimest saavad kuus kätte rohkem raha kui seni. Muudatusest võidab 86 protsenti töötajatest. Veel täpsemalt: kuni 1200 eurot teeniv inimene saab senise korraga võrreldes ühes kuus rohkem kätte 62 eurot, mis teeb aastas 744 eurot lisatulu.
Parlamendikolleeg Lauri Luik nimetas seda edukamate karistamiseks. Tema sõnul andvat meie ebavõrdsuse vähendamise kava inimestele signaali – „ära nii tubli ka ole, keskpärane on palju kindlam olla, siis riik toetab sind“.
Lauri Luik otsis tuge olümpiamängudelt ning võrdles madala sissetulekuga inimesi mahajääjatega, kes nüüd ometi saavad kuldmedali, kuid kõige suurema sissetulekuga inimesed saavad uuelt valitsuselt „noomituse, et järgmisel korral ära üle pinguta“.
Tõsi, need, kes teenivad kuus üle 2100 euro, hakkavad rohkem maksma 38 eurot, mis Lauri Luige arvates on „ebameeldiv“.
Paljudel minu tuttavatel on kuupalk väiksem kui 1200 eurot. Aga nad teevad tublilt oma tööd, sageli rohkem kui 8 tundi päevas, neil ei ole istungivabu nädalaid, vabu nädalaid detsembri lõpus ja jaanuari alguses, tööst tühja juulit ja augustit. Nad teevad kohasetundlikult ja usinalt oma tööd. Ma pean neist lugu ja keegi neist pole minu jaoks mahajääja.
Seda ei kirjuta ühtegi seadusesse, aga riigikogu liikmel võiks elu- ja tegeliku töökogemuse lävend olla soovituslik või suisa kohustuslik. Siis ta mõistab, ka Reformierakonna liikmena, et hästi oma tööd tegevad madalamapalgalised inimesed väärivad rohkem teenivate kaasteeliste lugupidamist. Ja võimalusel toetuskätt, mida uus valitsusliit ongi nüüd pakkumas.