Oleme kõik mitmel päeval jälginud alaealiste, ütleks isegi laste, vägivallatsemist Tallinnas, just kesklinnas – kohas, kus põhiliselt tallinlased ise ja meie külalised armastavad jalutada ja nautida kaunist pealinna.

Nähes neid kaadreid küll internetis, teles, sotsiaalmeedias tekib juba küsimus, kas tõesti on linnas võimul kurjamitest alaealised. Vastus on ühene – ei ole, kuid nende taoline jõhker käitumine tekitab minus tõsiseid mõtteid. See on ju tagajärg. Tagajärg ei teki iseenesest, selleks on olnud põhjused; kas oleme need põhjused lihtsalt maha maganud, pole neid õigel ajal märganud või oleme lootnud, ehk ei teki probleeme. Või on olnud hoopis nii, hoiame raha kokku. Need on minu esimesed mõtted.

Kindlasti ei käi vägivallatsejate ohjeldamine politseile ega teistele õiguskaitseorganitele üle jõu. Teadmata küll politsei sisemist struktuuri, olen veendunud, et inimeste turvalisus on üks esimesi prioriteete. No ei taha küll ennast näidata targana, kuid kindlasti on kõige mõjusam nii-öelda jalgsipatrull. See, et politsei auto vuhinal mööda kihutab (ka väga hea) ei ole nii tõhus kui kõndiv politseinik.

Aga meil on ju munitsipaalpolitsei. Arvan, et oleme selle täiesti unustanud. Tuleks ehk nende kompetents üle vaadata, mitte nendesse kuidagi üleolevalt, just nagu tarbetutesse suhtuda. Suures tuhinas ei tohiks ka ära unustada, et meie riigis karistusi mõistab kohus, kaalutledes kõiki tõendeid. Meie kohtunikel on olemas teadmised, et mõista ainult seaduslikke ja õiglasi karistusi. Enne kui hakkame usinalt uusi seadusi tegema, peaksime ikka meeles pidama, kes mõistab karistusi õigusriigis.

Olen täielikult nõus, praegu, kus olukord on väljunud üle piiri, tuleb järsult ja resoluutselt tegutseda. Minu arvates on politsei ka nii hetkel teinud. Kuid tuleb ju homne päev ja me keegi ei taha, et sellised juhtumid nii intensiivselt korduksid. Arvan, et on aeg rääkida põhjustest ja ilma kedagi sildistamata.

Avaldan mõned oma mõtted. Koolides on ju klassijuhatajatunnid – kutsuge sinna juriidiliste teadmistega inimesi vestlema, arutlema; viimane aeg on alaealiste töötamist pidada auasjaks, mitte häbiväärseks tegevuseks, (kindlasti mäletate üht juhtumit, kus häbivääristati nii tööandjat kui lapsi).

Riigi rahakott ei ole paks, kõik vajavad toetust. Kuid uskuge, 40-aastast ja vanemat tööle panna, kui ta pole varem töötanud, ükskõik kui palju me raha külvame, on väga keerukas. Ehk toob kasu see, kui pakume ilma rahata mõningaid vaba aja veetmise võimalusi koos juhendajaga. Naerda pole midagi, neile 40-aastastele peavad just sellises vanuses alaealised tulevikus pensioni ja toetusi maksma hakkama.

Sotsiaaltöötajad koos linnaosajuhtidega – kõigi silmad vaatavad Teie otsa. Kõik tahavad küsida: kas olete ikka piisavalt teinud kõik mis vajalik? Kas teil on kontaktid oma piirkonna koolijuhtidega? Mäletan oma kooliajast: õpetajad teavad lastest ja nende peredest palju. Aga kas on ülevaade neist oma piirkonna lastest, kes ei õpi, õigemini ei tee midagi.

Lihtsalt arutada võib, kuid tuleb reaalselt tegutseda. Ärataks ellu alaealiste komisjonid. Uskuge, kõik mis oli vanasti, ei ole ainult halb. Minu arvates olid komisjonid väga tõhusad, just neile, kes koolis ei käinud.

Ärge nüüd arvake, et tahan öelda, pole midagi tehtud – ei, kuid mure on meil kõigil ühine, alaealised on meie tulevik.