Hooldusreformi seadustamine ja selle käivitamine tänavu suvel on viimase kümnendi Eesti poliitikas üks läbimurdelisemaid asju, mis hakkab otseselt puudutama kümnete tuhandete inimeste elu. Väga paljude eakate ja ka nende perede suured mured saavad vähem kui poole aasta pärast olulist leevendust. Paratamatult ei kulge nii mitmetahulise reformi, mis muudab hooldekodu koha kättesaadavamaks ja parandab koduteenuste pakkumist, läbiviimine ilma raskusteta. Sünnitusvalud käivad kaasas iga tõsisema reformiga. Seega peaks olema justkui enesesestmõistetav, et nende pikalt oodatud muudatuste võimalikult sujuv rakendumine on erakondadeülene eesmärk.

Nii see kahjuks ei ole. Kummastust tekitavad Keskerakonna liidrite halvustavad kommentaarid, kusjuures erakonna valimisnimekirja esinumbri ja teise numbri kriitika erinevad üksteisest nagu päev ööst. Otsa tegi lahti Jüri Ratas, kes Delfi stuudios peetud varivalitsuse pressikonverentsil teatas, et kuna reform pole sellisel kujul jätkusuutlik, siis tuleb kehtestada hoopis kohustuslik hoolduskindlustusmaks, et inimesed saaksid paremini vanaduspäevadeks valmistuda. Pensioni teise samba vabatahtlikuks tegemisele ehk siis lammutamisele kaasa aidanud Keskerakonna esimees tahab seada sisse uue kohustusliku maksu. Sellel ideel võib ju pisut jumet olla, aga tegelikkuses puudub poliitiline tahe maksukoormust sel moel tõsta.

Päris armutult kostitas aga reformi ja selle eestvedajaid Europarlamendi saadik Yana Toom, kes leidis, et ettenähtud summad tuleb kahekordistada ja ka muidu on kõik valesti. „Selle valitsusega on, nagu on. Lähim võimalus asjad korda saada avaneb koalitsiooniläbirääkimistel. Tuleb ausalt kaardistada olukord (mida pole tänini tehtud), leida puuduolev raha, kõrvaldada ebavajalikud takistused (liiga kõrged keelenõuded hooldajatele), võtta kontrolli alla teenuse hinna kujundamine ning töötada välja hooldekodude võrgustiku ja koduteenuste arendamise plaan,“ kirjutas Toom. Tema sõnul võiks lisameetmena „laual olla ka vabatahtlik hoolduskindlustus.“ Kas siis kohustuslik või vabatahtlik kindlustus? Leppige vähemasti see omavahel kokku.

Keskerakonna tippudel oleks justkui meelest läinud, et nende erakond oli võimul 2016. aasta sügisest kuni 2022. aasta hiliskevadeni, valdava aja sellest valitsuse juhtparteina.  Pikaajalise hoolduse tegelike valukohtade lahendamise asemel on oldud rohkem ametis lõputute analüüsidega, kuidas riik võiks inimestele kõrgete hooldekodu tasude maksmisel appi tulema. Seega kaardistamise ja analüüside puudumise üle küll kurta ei saa. Siinkohal on paslik meenutada, et Keskerakond, EKRE ja Isamaa vaatasid 2019. aasta kevadel valminud koalitsioonileppes mööda meie sotsiaalkaitsesüsteemi suurimast valukohast. Valitsusse kuulus tollal erakond, kes oli lubanud omastehooldajatele vähemalt alampalga suurust tasu. Pelgalt ilusad sõnad, mis kohe pärast valimisi ununesid.

Vastuseks Toomi lausele, et „kriitikanool läheb nendele, kes selgelt lubasid – ja paraku luiskasid –, et suvest saab iga pensionär lisatasuta hooldekodu koha“ ütlen, et pole vaja inimesi selliste valeväidetega eksitada ega hirmutada. See on pea sama tobe kui süüdistus, et kõiki eakaid tahetakse nüüd sundkorras hooldekodusse saata. Mina sotsiaalkomisjoni esimehena pole mitte kunagi rääkinud igast pensionärist. Vastupidi – alates juulist on hooldekodu koht pensioni eest tagatud inimestele vaid hinnatud vajadusel. Valdav enamus meie seeniore elab oma vanaduspõlves kodus ja koduhooldus toetab seda soovi. Kui aga abivajadus muutub nii suureks, et kodus enam hakkama ei saa, siis tuleb kõigepealt pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kes hindab abivajaduse ja otsustab, kas inimesele on vaja koduteenuseid  või  hooldekodu kohta. Ja kindlasti ei maksa riik kõike kinni, omavalitsustele on seatud kulude piirmäärad ja kindlad standardid. Kui valituks osutub mõni kallim hooldekodu, siis seda ületav osa tuleb oma taskust kinni maksta.

Riik ei ole kohalikele omavalitsustele täiendavat koormust veeretanud, vaid tuleb valdadele ja linnadele appi neile seadusega pandud ülesannete täitmisel, milleks sotsiaalteenuste arendamine ja osutamine ning eakate hoolekanne kahtlemata on. Teeb kurvaks, kui unustatakse ära tõsiasi, et ligi 30 aastat oli riigi panus elukaare sellesse ossa, kus inimeste abivajadus on suurem, ülimalt tagasihoidlik. Tänavu eraldab riik omavalitsustele ligi 40 miljonit eurot, summad hakkavad aasta-aastalt kasvama. Ilmselge on ka see, et hooldusreform vajab meie vananevas ühiskonnas pidevalt lisaraha, mille eest sotsiaaldemokraadid jätkuvalt ka seisavad. Irja Lutsarile ja kõigile teistele, kes reformi teemal sõna võtavad või kirjutavad, soovitan enne läbi lugeda sotsiaalhoolekande seaduse ja kohaliku omavalitsuse korraldus seaduse.

Kindlasti on aga ühised arutelud ja koostöö erinevate poliitikute ja erakondade vahel väga tervitatavad. Esimesed suured sammud hoolekandereformi tegelikuks jõustamiseks on astutud. Selle õnnestumine on ühine asi. Meie eakad väärivad, et poolel teel ei peatuta!