Majandus- ja infotehnoloogiaministri Tiit Riisalo sulest ilmus hiljuti artikkel, mis kandis uljast pealkirja „Personaalne riik tuleb. Klõps ja kogu asjaajamine“. See hurraa-optimismist pakatav lugu teatab, kuidas juba käib personaalse riigi ehitamise töö. See tähendab ennekõike uut digipööret, kus kõik riigi teated, load, taotlused jms peavad olema ühes loogilises keskkonnas ja lihtsasti kasutatavad – ja mitte ainult arvutis, vaid ka telefonis.
Minister lubab, et tulevikus saab asjaajamine riigiga olema bürokraatiavaba ja kiire. Teenused on ühe kliki kaugusel ja võtavad maksimaalselt aega ühe minuti. Lisaks meenutas ta hea sõnaga eelmist digipööret – tiigripööret, mis nüüdseks on küll kängu jäänud.
Ühtpidi tuleb Riisalole jõudu soovida, sest digiteenuste- ja taristu arendamine on tõepoolest eeldus selleks, et riik saaks toimida ja areneda. Teisalt tekitasid tema hoogne stiil ja mitmed väited, sealjuures tõdemus, et „meist igaüks on uue digipöörde vedur ja arendaja“, minus ohutunnet.
IT-minister näib olevat justkui veendunud, et kõik Eesti inimesed omavad arvutit, kasutavad internetti ja mobiilirakendusi. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Eestis elab kümneid tuhandeid inimesi, valdavalt vanemaealisi, kelle jaoks on tegu võõra maailmaga.
Pahatihti jääb nutiseadmete soetamine kas rahapuuduse taha või siis on inimestel küll internetiühendus, aga aegunud tarkvaraga vana arvuti, või puudulikud oskused ei võimalda teha teatud toiminguid. Samuti on paljudel inimestel endiselt nuputelefonid, mis on küll nutimaailmast maha jäänud, aga jällegi näiteks kiirabi kutsumiseks hea abivahend. Kuigivõrd õpetatakse eakatele riigi kulul digioskusi ja küberturvalisust, aga siin puudub järjepidevus ja ka süsteemsus.
On väga hea, kui on olemas lähedased või naabrid, kes aitavad vajadusel arvuti teel asju ajada. Õnneks tegelevad sellega ka omavalitsuste sotsiaaltöötajad. Samuti on õla alla pannud raamatukogud, mis on omalaadi arvutitega varustatud teeninduspunktid, kust saab nõu ja abi küsida.
Ometi olen ma oi kui palju kokku puutunud inimestega, kes on meeleheitel seetõttu, et nad on sunnitud riigi või omavalitsusega suhtlema arvuti teel, aga ei saa sellega hakkama. Alati ei ole põhjuseks arvuti mitteomamine või vähesed oskused. Kui nägemine on viletsaks jäänud või käed värisevad, kas vanuse või haiguse tõttu, ei ole lihtsalt võimalik digiallkirja anda. Hea, kui näpud tulevad toime nuppudega telefoniga. Nii mõnegi pensionäri jaoks on ID-kaardi või mõne muu dokumendi taotlemine tõeline Kolgata tee.
Uut digipööret kavandades tuleks IT-ministril ja tema meeskonnal kindlasti mõelda ühiskonna nendele liikmetele, kellele on e-riik koos e-teenustega kättesaamatu, ning leida lahendused, mis aitavad digilõhet ületada. Kindlasti ei tohi asjad nende inimeste jaoks veelgi halvemaks minna!
Olen veendunud selles, et vähemalt nähtavas tulevikus peab elu Eestis olema võimalik ka ilma interneti ja nutiseadmeteta ning inimestel peab jääma võimalus suhelda ka lihast ja luust ametnikega. Riik ei saa sunddigitaliseerimist jõuga peale suruda. Kedagi ei tohi teenustest või toetustest kõrvale jätta ning ealiselt diskrimineerida seetõttu, et tal puuduvad digioskused või -seadmed.