Rangema alkoholipoliitika keskne eesmärk on kaitsta noori ja lapsi, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees (SDE).
Paar aastat tagasi kirjutas Postimehes tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar: «Pole saladus, et piirkonniti istuvad tööeas mehed pea külade kaupa «grupi» peal ja elatakse toetusest…» («Töötu olla pole hea, ei tohigi olla!», PM 23.04.2015). Mulle läks see lause hinge, jäi meelde ja ma otsisin toonase töötusele keskenduva arvamusloo taas üles. Jätkuvalt on põhjust küsida, miks meil on «kümneid tuhandeid inimesi, kes võiksid teha tööd ja luua väärtust, kuid ei tee seda»? Kahtlemata on siin mitmeid põhjusi, millest osa ei sõltu inimestest endist. Näiteks palgavaesuse vähendamise on praegune valitsus tõsiselt ette võtnud. Aga kuidagi ei saa üle ja ümber ühest peasüüdlasest – alkoholist.
On kurb reaalsus, et üle Eesti elab tuhandeid parimas tööeas mehi ja naisi, kes on viinale alla vandunud ja sageli oma tervise lõplikult laastanud. Nende elu on alkoholist läbi imbunud ja elu mõte keerleb uue pudeli saamise ümber. Sügavasse alkoholisõltuvusse vajunud inimestest ei saa tavaliselt enam õigeid töötegijaid. Paljudele neist maksab riik toetust, aga on ka neid, kes kodutuna endale hinge sees hoiavad.
Nemad on need kadunud töökäed, keda tööandjad taga igatsevad. Ja mõistagi on nad ka ühiskonnale kulu, loomata jääv rahvuslik rikkus. Aga nad on ka kellegi pojad või tütred, vennad või õed, isad või emad. Iga inimese taga on oma kurb lugu, teostumata unistused, lähedaste kannatused ja südamevalu. Olen teinud aastaid sotsiaaltööd ja seda kõike lähedalt näinud.
Tõsi, joomatõppe langenud inimesi kavandatavad alkoholipoliitika piirangud õieti ei mõjuta. Aga neile ei ole suunatud ka meisterlikult tehtud alkoholireklaamid, mida loodetavasti aasta pärast teleekraanidel enam nii massiivselt ei näe. Nemad leiavad oma pudelid ikka üles, nemad ei ole ka happy hour’i sihtgrupp.
Olgu taas kord üle kinnitatud, et alkoholi- ja reklaamiseaduse muudatuste keskne eesmärk on kaitsta meie noori ja lapsi. Need sammud tuleb teha, et uued põlvkonnad ei satuks selle ränga pahe küüsi, et tulevikus oleks palju vähem alkoholi rüppe vajunuid, kes on suur koorem meie sotsiaalsüsteemile ja meditsiinile. Praegu on kõige magusama eetriaja teles vallutanud reklaamid, mis seostavad alkoholi ilusa elu ning edukusega. Sellistest reklaamidest on tulvil ka sotsiaalmeedia kanalid. Kogu see glamuuri, sära ja seikluste virvarr poeb sügavalt noorte inimeste alateadvusesse ja mõjutab nende valikuid – kui mitte kohe, siis hiljem. Lapsed ei pea maast madalast alkoholireklaamide saatel üles kasvama.
Krooniliste alkohoolikute kõrval elab Eestis ka tuhandeid inimesi, kes alkoholiga selgelt liialdavad, kuid pole sõrme veel viinakuradile andnud. Arvukalt on neid sõltlasi, kes oma probleemi tunnistades tahavad kas joomise sootuks maha jätta või seda siis vähendada. See on pahatihti raske katsumus olukorras, kus poodi piima järele minnes vaatavad müügisaalis vastu alkoholipudelite rivid. Vahel on veini-, õlle- ja viinariiulitega palistatud just kassatagune ala. Pudelite silma alt äraviimine oleks liigtarbijatele selge tugi võitluses iseendaga. Nii jäävad ära impulssostud.
Alkoholi vaheseina taha paigutamine, internetis alkoholireklaamide kaotamine ja teles nende askeetlikumaks tegemine on seega abinõud, mis aitavad üheselt kaasa sellele, et meie rahvas oleks tervem ja õnnelikum, et ühiskond oleks elujõulisem.
Kui reklaamiinimeste ja alkoholitootjate turmtuli uutele reeglitele on arusaadav, siis nõutuks teeb mõne opositsioonipoliitiku ja arvaja hädakisa, nagu asuks valitsus kõiki mõistlikke alkoholi tarbijaid ahistama ja kiusama. Kohati jääb mulje, nagu võetakse inimestelt leib laualt. Kaarel Tarand jõudis Õpetajate Lehes lausa järelduseni, et «alkoholi äravõtmine» võib ohustada inimeste sotsiaalset sidusust ning kvaliteetsemaid ja usalduslikumaid inimsuhteid. Siin tahaks küll hüüatada: tule taevas appi!
Vaadakem riigikogusse saadetud alkoholi- ja reklaamiseaduse muudatustele teraselt otsa. Seal ei ole midagi üleliia radikaalset, ei midagi ülearu revolutsioonilist. Joovastavad joogid ei kao kauplustest mitte kuhugi, uute plaanide järgi isegi mitte tanklatest. Nagu juba öeldud: kes ikka tahab, võib rahumeeli edasi juua ka pärast seda, kui plaanitavad piirangud on saanud seaduse jõu. Oma lemmikmargi saavad kätte nii paadunud viinamehed kui ka need kodanikud, kes aastas vaid korra või paar perekondlike sündmuste puhul klaase kokku löövad. Tarandil ei tasu muretseda – «sotsiaalsed joojad» ei kao mitte kuhugi. Alles jäävad ka joodikud, kelle arv, ma tahaksin väga uskuda, aasta-aastalt väheneb. Alkoholipoliitika eestvedajad pole pimedusega löödud. Alkohol on inimkonda pikalt saatnud ja jääb edasi saatma ning selle kuritarvitamist ei õnnestu kunagi täielikult välja juurida. Isegi nii idüllilises paigas kui Bullerby oli küla kingsepal viinaviga küljes.
Peagi riigikogus algava tulise debati eel tuleks tõtt vaadata ka näiliselt kiretute arvudega. Konservatiivsetel hinnangutel oli 2015. aastal Eestis üle 1000 nn viinasurma. 495 inimest suri otseselt alkoholist põhjustatud haigustesse. 2014. aastal oli sel põhjusel lahkunuid 460. Maksa alkoholitõve ja alkoholimürgistuse kõrval on veel 11 diagnoosi, milles esineb sõna alkohol. Alkoholiga liialdamine on ka paljude teiste haiguste, sealhulgas südame- ja seedeelundite haiguste ning kasvajate riskitegur. Üle-eelmisel aastal sooritati 58 enesetappu alkoholi mõju all ning purjuspäi külmus surnuks 17 inimest. 30 tuleõnnetuses hukkunut, 15 uppunut ja 22 surnuks kukkunud inimest oli joobes. Liiklusõnnetustes hukkus 26 purjus autojuhti ning purjus juhtide süül kaotas elu 14 ja vigastada sai 215 inimest. Ka on perevägivalla käivitajaks sageli alkohol.
Niigi ülipingelise eelarvega haigekassale läks alkoholiga seotud haiguste ravimine maksma üle 50 miljoni euro. See summa ei sisalda ravimihüvitiste kulusid ja haigushüvitisi, samuti ei kajastu selles kõik eriarstiabi kulud. Alkoholist tingitud töötundide ja eluaastate kaotus ning vähenenud tootlikkus maksab Eestile aastas peaaegu 400 miljonit eurot. Samas laekus alkoholiaktsiisi 2016. aastal riigi tuludesse ligi 250 miljonit euro eest.
Need on piisavalt kõnekad ja masendavad faktid, et öelda: riigi kohus on minna üle senisest rangematele alkoholiga seotud nõuetele. Eestil on märksa enam lootust, kui siin on vähem elule alla andnud inimesi, tervisehädasid, vägivalda ja õnnetusi. Oma roll võitluses kainema ja tervema ühiskonna eest on ka avalikkuse hoiakutel, kus on näha positiivseid nihkeid. Aga panuse saab anda meist igaüks – kes teeb alkoholiga lõpparve, kes joob poole vähem, kes ei joo laste nähes.