Ettevõtja Marion Teder tegi Õhtulehes ilmunud arvamusloos, kuhu oli küll pikitud ilusaid lauseid inimväärsest elust ja humaansest vananemisest, pihuks ja põrmuks hoolekandereformi. Paraku kubises tema kirjatükk eksitavastest väidetest ja pooltõdedest, mis vajavad nüüd ümberlükkamist või selgitamist. Esmalt on mul  kahju sellest, et noor inimene, kes kiitleb sellega, et on õppinud sotsiaaltööd ja sotsiaalpoliitikat, ei tunne Eesti sotsiaalkaitse aluspõhimõtteid ega viimaste kümnendite arenguid. Tema loos oli kõik segi ja pilla-palla.

Esmalt õiendan ära ühe otsese vale. Nimelt omistas ta taas mulle avalduse  „igale eakale hooldekodukoht,“ mille ta käis Õhtulehe veergudel välja ka 2021. aasta aprillis. Lihtne guugeldamine näitab, et minuga seda loosungit siduda ei saa. Hoopis vastupidi – olen nii ministrina, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehena kui oma erakonna aseesimehena läbivalt kirjutanud ja ka rääkinud sellest, et reeglina on oma kodu inimesele elamiseks kõige parem koht, mistõttu tuleb abi vajavatele eakatele pakkuda esmajärjekorras koduteenuseid.

Hoolekandereformi eesmärk ei ole suunata kõiki vanemaealisi hooldekodudesse, vaid teha kõige kallim sotsiaalteenus kättesaadavamaks neile, kes enam iseseisvalt isegi koduteenuste abil hakkama ei saa. Eesti sotsiaalsüsteemi suurimaks valukohaks oli pikki aastaid see, et rahapuudusel jäi paljude ees hooldekodu uks suletuks, mis pani nende lähedastele suure koormuse või siis maksid pered end oimetuks. Kümne aasta (2011–2021) jooksul kasvas  inimeste rahaline panus hooldekodu arvete tasumisel  3,4 korda, omavalitsuste panus kosus samal ajal 1,6 korda. Näiteks maksid abivajajad ja nende lähedased 2021. aastal keskmiselt 80%  ööpäevaringse üldhooldusteenuse kuludest ning ülejäänu jäi linnade ja valdade kanda.

Marion Tedre loost jääb mulje nagu oleks tema koduteenuste maaletooja. Tegelikkuses on omavalitsused pakkunud koduteenuseid aastakümneid. Näiteks Viljandis alustati juba üheksakümnendatel, kui mina töötasin linna sotsiaalameti juhatajana ja Marion oli vaid 4-5 aastane. Tõsi on küll see, et kahjuks pakuvad ka täna mitmed linnad ja vallad koduteenuseid tegelikust vajadusest vähem.

Juhin tähelepanu veel sellele, et 2016. aastal jõustunud uus sotsiaalhoolekande seadus tegi nii riigi kui ka omavalitsuste abistamiskohustuste reeglid selgemaks ja täpemaks. Lisaks koduteenustele said toona paika ka hooldekoduteenuse miinimumnõuded. Omavalitsused peavad sotsiaalabi korraldamisel lähtuma inimese tegelikust abivajadusest – esmalt tuleb seda hinnata ja siis otsustada, millist sotsiaalteenust vaja on. Seega on läbinisti väär ja seadusega vastuolus väide,  et „kõiki inimesi hinnatakse ühtemoodi, olenemata konkreetse inimese tervislikust seisundist ja tema vajadustest.“

Veel kirjutab Teder, et „hoolekandeseaduse järgi lasus enne hooldereformi perekonnal kohustus oma eakate eest ise hoolt kanda.“ Tegelikult on omavalitsustel olnud sotsiaalhoolekande korraldamise ülesanne juba alates 1995. aastast. Põhiseaduses sätestatud kohustus hoolitseda abivajava lähedase eest ei ole kõikehõlmav ning sotsiaalteenuste – näiteks koduteenuse, tugiisikuteenuse, transporditeenuse –  tagamise kohustus on siiski ka linnadel ja valdadel.

Juulis jõustunud hooldereform ei hõlma kaugeltki üksnes hooldekodu eest tasumist. Omavalitsustel on vaba voli kasutada riigi antud raha koduteenuste korraldamiseks. Reformi üheks eesmärgiks ongi soodustada koduteenuste kättesaadavust – pakkuda sellist abi, mis toetab inimese hakkamasaamist oma kodus, talle turvalises ja tuttavas keskkonnas. Hooldekodu tuleb päevakorda siis, kui kodus elamine ei ole ka kõrvalabi toel enam võimalik ning see on möödapääsmatult vajalik.  Koduteenuste arendamiseks jagatakse 2024. aastal omavalitsustele täiendavalt 12 miljonit euroraha ja lisaks eraldatakse teenusmajade rajamiseks 26 miljonit eurot. Seega on lause, et „koduhoolduse toetamise asemel suunati kogu rahaline tugi hooldekodudele“ järjekordne vale.

Kuidagi ei vasta tõele ka tõdemus, et hooldekodude üle puudub igasugune riiklik kontroll, kuigi arenguruumi on siin üksjagu. Sotsiaalkindlustusamet teostab hooldekodude üle järelevalvet ja kontrollib  tegevuslube. Näiteks hetkel käib põhjalik järelevalve hooldekodude hinnakujunduse üle, mille käigus  analüüsitakse äärmuslikke juhtumeid, kus hooldekodu tasud on järsult tõusnud. Praegu kuuluvad umbes pooled Eesti hooldekodud eraomanikele ja pooled omavalitsustele. On üksikuid omavalitsusi, kes tõstsid reformi tuules hindu rohkem kui eraettevõtjad, mis pehmelt öeldes ei ole viisakas. Osa omavalitsusi pole võtnud neile seadusega ette nähtud kohustusi  täie tõsidusega või on koguni riigi eraldatud toetussummadega liialt loominguliselt ümber käinud.

Hooldekodude kvaliteedi tagavad ennekõike kvalifitseeritud hooldustöötajad. Reform pani omavalitsusele kohustuse katta oma eelarvest hooldajatega seotud palgakulud. Sotsiaalkindlustusamet annab aasta lõpus valmiva seiretöö käigus  hinnangu, kas ja millises mahus kajastus hooldekodude hinnatõus töötajate palkades. Omavalitsustel ei ole keelatud kasutada täiendavaid rahalisi vahendeid ka koduteenuse töötajate palgatõusuks.  Hooldekodu töötajate palgad peavad ka tulevikus jätkuvalt tõusma, kuna see on seotud sealsete elanike heaoluga. Kõik see nõuab ka järgnevatel aastatel riigi ja omavalitsuste rahalist tuge.  

See jutt ei tähenda, et nii suure ja põhimõttelise reformiga ei oleks probleeme ega muresid.  Kahtlemata on, aga nendega tegeletakse ja vajadusel tehakse muudatusi ning parandatakse ka seadust. Laias laastus saab öelda, on tegu tõelise kordaminekuga, mis on toonud leevendust kümnetele tuhandetele inimestele. Enam kui pooltele hooldekodu elanikele on tagatud pensioni eest hooldekodukoht, teiste jaoks on see muutunud oluliselt taskukohasemaks. Asi sõltub omavalitsuse poolt kehtestatud piirmäärast ja inimese pensioni suurusest. Näiteks septembris oli keskmine hooldekodu koha maksumus 1235 eurot ja teenuse saaja keskmine pension 674 eurot. Ehk keskmiste näitajate puhul piisab inimese pensionist.

Reformi tegelikuks õnnestumiseks on hädavajalik, et linnad ja vallad ei vähendaks oma senist rahalist panust sotsiaalhoolekandesse, vaid hoopis suurendaksid seda ja pingutaksid igati oma elutöö teinud inimeste heaolu nimel.