Minu hinnangul on Tanel Kiik ministritest tegutsenud koroonakriisis kõige pädevamalt ja süvendanud ka oma esinemistega inimestes kindlust ja rahu. Ometi on just tema valitsemisalas mitu valukohta, mis lausa kisendavad kiire lahenduse järele, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt EPL-i arvamusportaalis.
Vaieldamatult on sotsiaalminister Tanel Kiik noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid poliitikuid ja ka muidu sümpaatne inimene. Tegu ei ole mitte ainult aruka ja kiire taibuga, vaid ka ülitööka ministriga, kelle vastutusala on laiahaardeline ja murederohke.
Olen Tanel Kiike kuulanud ja pidanud temaga debatte nii riigikogu sotsiaalkomisjonis kui suures saalis. Need väitlused on olnud meeldivad, oleme rääkinud probleemidest ja neile lahenduste otsimistest.
Reeglina seisab Ratase valitsuse noorim liige õigete asjade ja õigete põhimõtete eest ning räägib kuldseid sõnu. Viimase pooleteise aastaga on temast kujunenud lausa praeguse valitsuse südametunnistus, heas mõttes valge vares, kelle poole vaadatakse siis, kui üks võimuliidu osapool on võtnud taas nõuks vähemusi alavääristada.
Keskerakonna aseesimehel on jagunud vaprust kaitsta neid, keda alandatakse ja vaenatakse, mistõttu on saanud temast endast üks EKRE rünnakute sihtmärke. Tanel Kiik mõjub paljudele kui õilis rüütel, kes suudab koalitsioonis pettunutele väikest lohutust pakkuda.
Aga valitsuse liikmelt ei oodata mitte ainult üllaid sõnu ja väärtuspõhist juttu, vaid ka reaalseid tegusid. Kindlasti on Kiik suutnud üht-teist korda saata. Minu hinnangul on ta ministritest tegutsenud koroonakriisis kõige pädevamalt ja süvendanud ka oma esinemistega inimestes kindlust ja rahu.
Ometi on just tema valitsemisalas mitu valukohta, mis lausa kisendavad kiire lahenduse järele. Kahest neist oli juttu läinud kolmapäeval riigikogu infotunnis, kus Tanel Kiik rääkis taas soravalt sellest, mida kõike on vaja teha ning andis lootust, et pikalt üleval olnud mured saavad kohe murtud.
EKRE vastuseisu tõttu on riigikogus pea aasta marineerinud eelnõu, mille eesmärgiks on aidata lapsed psühhiaatri juurde ka ilma vanema nõusolekuta. Kiige erakonnakaaslane, sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder on paraku EKRE taktikepi all ega too eelnõu täiskogu ette, kuigi olen komisjonis korduvalt selle ettepaneku teinud.
Kiik tunnistas parlamendi ees, et olukord laste vaimse tervisega on murettekitav. Seis võib tervisekriisi ja tööpuuduse tõusust tingitud peresiseste konfliktide mõjul lähiajal veelgi halveneda. 2019. aastal registreeriti Eestis kuni 19-aastaste seas ligi 6000 uut psühhiaatrilist haigusjuhtu ning lasteabitelefonile helistati 9325 korral, kusjuures ligi pooled helistajad olid lapsed. Selle aasta 15. juunil pöördusid riigikogu poole 36 noorte ja vaimse tervisega tegelevat organisatsiooni ettepanekuga täiendada psühhiaatrilise abi seadust. Kahjuks on seni kõrvad kurdiks jäänud!
„Loodan, et me jõuame siin lähiajal siiski kokkuleppeni, mõistliku lahenduseni, mis ka päriselt tagab lastele võimaluse psühhiaatri poole pöörduda, kui nende vaimse tervise seisund seda nõuab,“ tsiteerin ma siinkohal ministrit ja loodan südamest koos temaga, et see inetu palagan saab läbi ning terve mõistus võidab.
Lati alt jooksis sotsiaalminister läbi aga haiguspäevade hüvitamise küsimuses, kui ta sisuliselt käis välja veksli, et valitsus jõuab 29. oktoobril lahenduseni. Nii kahjuks ei läinud. Ma väga loodan, et esimesi haiguspäevi puudutav otsus tuleb sel neljapäeval ja et uus hüvitamise skeem astub ka kohe jõusse. Tegelikult on juba mitu kuud hiljaks jäädud – ehk oleks nii mõnigi töökoha nakkuskolle täna olemata, kui valitsus oleks varem tegutsetud.
Kokkulepet on tõesti hädasti vaja, et hoida ära veel suurem nakkuslaine. Töökohakolded on praegu mitmel pool võimust võtmas ja selget sõnumit vajavad eriti väiksema palgaga inimesed. Kuna kolm esimest hüvitamata haiguspäeva tähendavad selget kaotust sissetulekus, siis ei jää kõik töötajad praegu kerge haigestumise korral koju.
Tulles tagasi Tanel Kiige juurde, siis täpselt aasta tagasi küsiti telesaates „Laser“ temalt, kas EKRE on läinud liiale ja kust jookseb punane joon. Kiik mõistis EKRE rünnakud üheselt hukka ja teatas:
„Selliseid tegevusi koalitsioonis väga pikalt ei taluta ja usun, et sellest saab ka EKRE varem või hiljem aru. Loodetavasti varem.“ Ebamäärasem oli ta punase joone asjus. EKRE liidrid muidugi ei taltunud. Mulle näib, et pärast vahepealseid EKRE osavõtul toimunud arvukaid morsi-ja tordipidusid, põhiseadusevastaseid avaldusi ning solvanguid, on sotsiaalministri punane joon õige hägusaks muutunud.
Soovin Tanel Kiigele jõudu isikliku punase joone ülesleidmisel. Lõputult ei saa ju ühe koalitsioonipartneri pantvang olla – just EKRE eestvedamisel on nii valitsuses kui riigikogus blokeeritud mitmed sotsiaalministeeriumi vajalikud algatused – ega lasta ühel poliitilisel jõul meie ühiskonda rebestada.
Lõpetuseks meenutan, et sotsiaalministri valitsemisalas on rahva tervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu, töökeskkonna ja töösuhete, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldamine, võrdse kohtlemise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, laste õiguste ja perede elukvaliteedi edendamine.