Eraldi teema, mis tuleks pensionireformiga seoses üles võtta, on riigi usalduse küsimus. Tsiteeriksin siinkohal Eesti Panga eelmist juhti Ardo Hanssonit: «Pensionisüsteemi usaldusväärsus oleneb sellest, kas kunagi antud lubadustest peetakse kinni. Kui ikka seitseteist aastat tehakse ühte asja ja siis tuleb keegi, kes pöörab kõik pahupidi, siis mõtlen küll, kas ma seda riiki usaldan. Kui pole välistatud, et «reformijad» vihkavad teist sammast nii väga, et riigistavad kogu värgi, siis mõistan neid, kes nähes, mida on tehtud, muutuvad täiesti skeptiliseks. Igaks juhuks liiguksin siis oma raha säilitamise nimel riigi süsteemist nii kaugele kui võimalik.», kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt Sakalas. 

Tõin selle tsitaadi, ilmestamaks seda, et pole selget teadmist, vaid on arvamus, kui palju inimesi teisest sambast lahkub ning kuidas see hakkab mõjutama neid, kes otsustavad raha teise sambasse edasi koguda. Miks inimesed peaksid usaldama riiki ning uskuma, et juba mõne aasta pärast ei teki ­uusi «toredaid» mõtteid, mis nende säästud ja tuleviku ohtu seavad? Ega peagi.

Vaadates valitsuse praegust tegevust, jääb minule küll arusaamatuks sotsiaalministri roll ja see, kas teda valitsuses ka kuulatakse. Sotsiaalminister Tanel Kiik on avaldanud väga mõistlikke ja arusaadavaid seisukohti nii pensionisüsteemi kui apteegireformi kohta. Näiteks valitsuse pensionireformi tuhinas on ta avaldanud arvamust, et vabaks ja väljavõetavaks võiks saada inimese enda kogutud kaks protsenti, aga neli protsenti, mis võeti esimesest sambast, liiguks sinna tagasi ning oleks inimestele tulevikus ikka pensioniks ehk täidaks eesmärki, mida sotsiaalmaks ju kannab.

Sellega ei arvestata ja mulle jääb vägisi tunne, et Tanel Kiik on nagu PR-projekt, millega valitsus (loe: Keskerakond) säilitab inimliku ja hooliva näo: ta kõneleb inimestega arusaadaval ja rahulikul moel ning tekitab tunde, et kõik saab korda. Kui see tegevus pole teadlik ja minu arvamus on ülekohtune või ekslik, on mul kahju minister Kiigest, keda koalitsioon ega ka tema enda erakond ei võta kuulda ega arvesta tema seisukohtadega. On väga kurb, et kõik need arvukad sigadused pannakse toime sotsiaalministeeriumi ja ministri vastutusalas ning olukorras, kus sotsiaalminister neid muudatusi meedias ja retoorikas ei toeta.

Artikkel täismahus: Helmen Kütt: miks inimesed peaksid riiki usaldama?