Iga pere on oluline ja iga laps loeb. Need, kes on suuremas hädas, vajavad ka suuremat tuge, kirjutab .
Ilmselt ei kahtle keegi, et lastetoetustel on selge mõju lastega perede heaolule ja sündimusele. 2014. aastal sotsiaaldemokraatide käima lükatud lastetoetuste reform, mis kolmekordistas lapsetoetuse ja parandas oluliselt lasterikaste perede toimetulekut, andis õige kiiresti käegakatsutavaid tulemusi.
Juba neli aastat hiljem sai öelda, et tänu sellele õnnestus süvavaesusest välja tuua 20 000 last. Eestist oli saanud riik, kus lapse saamine ei tähendanud perele vaesusesse langemist. Ka uuring, mille autoriks on sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna juhataja Hede Sinisaar, tõdeb, et suuremad perehüvitised aitasid vähendada nii laste suhtelist kui ka absoluutset vaesust.
Kui toetusi poleks tõstetud, siis olnuks 2019. aastal laste suhtelise vaesuse määr 22 protsendi võrra suurem ja absoluutses vaesuses elavaid lapsi olnuks poole võrra rohkem. Samast aastast pärineb ka OECD tõdemus: “Eesti on üks neid väheseid riike, kus nii laste suhtelise vaesuse määr kui püsiv suhtelise vaesuse määr on madalam elanikkonna vastavast näitajast.”
Nüüdseks on olukord muutumas. Toidu, toasooja ja kütte rängad hinnatõusud on halvendanud väga paljud perede elujärge. Osa lastega peresid juba on langenud vaesusesse, samuti on vaesusriskis peresid, keda selline saatus ähvardab. Iseäranis hapras seisus on need lapsed, kes juba sirguvad puudustkannatavates peredes.
Nii oli mitu kuud tagasi selge, et lastetoetuste tõstmine on möödapääsmatult vajalik ja meie fraktsioon algataski märtsis riigikogus eelnõu, mis tõstab esimesele ja teisele lapsele makstava toetuse 60 eurolt 100 euroni.
Lisaks andsin 12. mail andsin sotsiaaldemokraatide nimel parlamendile üle perehüvitise seaduse muutmise eelnõu, mis taotleb üle 20 muutumatuna püsinud üksikvanema lapse toetuse suurendamist. Meie ettepanek on tõsta see toetus piinlikult madalalt 19 eurolt 60 euroni kuus. Üksikvanemale makstav toetus hakkaks kerkima samas rütmis tavapärase lapsetoetuse kasvuga.
“Riigi kohus on viimaks üksi last kasvatavatele vanematele, kes reeglina on üksikemad, ja nende lastele appi tulla.”Üksikvanemate peredes kohtab vaesust keskmisest märksa rohkem. Statistikaameti andmetel kasvas just nende seas esimesel pandeemia-aastal suhtelise ja ka absoluutse vaesuse määr. Nüüd on nad veelgi haavatavamad. Riigi kohus on viimaks üksi last kasvatavatele vanematele, kes reeglina on üksikemad, ja nende lastele appi tulla
Üksikvanema lapse toetust saavaid lapsi oli Eestis märtsi lõpu seisuga 10 222 ja seda toetust maksti 8804 perele. Õigus sellele toetusele on lapsel, kelle sünniaktis pole isa kohta märget või on üks lapse vanematest on tagaotsitav.
Eraldi debati teema on see, kas suurem toetus kasvatab nende laste hulka, kelle dokumentidesse ei kanta nime, nagu kahtlustas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Loodetavasti õnnestub ministrit ümber veenda, et laiaulatuslikku isade mahasalgamist ei tule, et see on asjatu hirm.
Kui vaja, tuleb selgeks vaielda ka nende üksikemade küsimus, kes on otsustanud või otsustavad katseklaasibeebi kasuks ja on valmis oma lapse üksi üles kasvatama. Mina olen veendumusel, et iga pere on oluline ja iga laps loeb. Need, kes on suuremas hädas, vajavad ka suuremat tuge.
Sotsiaaldemokraadid on aastakümneid seisnud järjekindlalt lastega peredele kindlustunde pakkumise ja lastele paremate arenguvõimaluste loomise eest. See töö on kandnud ka vilja. Meie jaoks ei ole tegu poliitilise mängurlusega ega reitingu upitamise üritusega, ammugi mitte valitsuse kukutamise katsega.
Jah, meie allkirjad on ka erakondadeülesel perehüvitiste tõstmise eelnõul. Teisiti see ei saanudki olla, sest ka see eelnõu sisaldab ettepanekut suurendada esimese ja teise lapse toetus saja euroni, mis on meile põhimõttelise tähtsusega. Lähimad päevad näitavad, milline saab olema lahendus ja millised on võimalikud kompromissid.