Aastakümneid Eestis sotsiaaltööd ja -poliitikat teinud sotsiaaldemokraat Helmen Küti arvates peaks hooldekodu olema viimane võimalus, kuhu inimene oma elu lõpul elama läheb, ning ta peaks selle otsuse langetama ise. Juhul muidugi, kui inimene on teovõimeline, kirjutab Marko Suurmägi ajalehes Sakala.
1990. aastatel sotsiaaltöötajana alustanud ning alles hiljaaegu ka sotsiaalministri ametit pidanud Küti sõnul saaksid inimesed oma kodus tõenäoliselt palju kauem ise hakkama juhul, kui seadus võtaks omastelt kohustuse osaleda hooldekodu koha eest tasumises ning paneks kogu rahalise koormuse riigi ja omavalitsuse õlule.
Kodud korda ja abi koju
«Siis pingutaksid riik ja omavalitsus palju rohkem selle nimel, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus hakkama, ning hooldekodu kui kõige kallim valik tuleks päevakorda alles üsna viimasel võimalusel,» rääkis Kütt. «Praegu tuleb aga hooldekodu variant inimestele väga tihti liiga kiiresti ette.»
Helmen Kütt usub, et kui riigil ja omavalitsusel oleks hooldekodu koha eest tasumise kohustus, pingutataks palju enam, et eakate eluruume neile sobivamaks kohandada. «Uksepakud maha, vannitoad duširuumideks, paanikanupud,» tõi ta näiteid, mida tuleks kõrgesse ikka jõudnud inimeste kodudes teha. «Lisaks veel iga päev koju soe söök, vajaduse korral transpordi tagamine ja koduhooldus mitu korda päevas ning kindlasti ka nädalavahetustel.»
Lahendusena pakkus Kütt välja võimaluse, et eakatele võiks elamiseks rajada teenusmajasid, kus inimene saaks hakkama pensioniga ja vajalik abi tuleb tema juurde.
Elu eutanaasiaga lõpetanud Ingridit tundis Helmen Kütt väga hästi. Ta teab sedagi, et vanaproua hakkas eutanaasia teemast kõnelema juba kümmekond aastat tagasi just sooviga oma elu kunagi sel moel lõpetada.
«On inimesi, kes igal juhul välistavad hooldekodusse mineku,» teadis Kütt. «Mitte et hooldekodu ise sedavõrd halb oleks, vaid seetõttu, et siis kaotavad nad kontrolli oma elu üle. Nad ei saa enam paljusid asju ise otsustada.» Samas olevat Küti sõnul üsna palju ka neid, kes tahavad väga hooldekodusse minna.
Sellele, kas inimestel on hooldekodus mugav elada või peavad nad seal taluma alandusi ja hirmu, pole Küti sõnul võimalik üheselt vastata. Tema sõnul on õiguskantsleri kontrollid toonud välja puudujääke paljudes hooldekodudes, samas on ka selliseid asutusi, kus elanikud on pakutavaga väga rahul. «Et eeskätt leiavad avalikkuses kajastamist probleemid, siis võib jäädagi mulje, et kõik on halvasti, kuid enamasti töötavad hoolekandes inimesed, kes teevad seda oma parimate oskuste ja teadmistega, tihti hoolimata madalast palgast,» rääkis Kütt.
Liiga kõrge hind
Üks teema, millele õiguskantsler on tähelepanu juhtinud, ongi privaatsuse puudumine ja seda näiteks hügieenitoimingutel. Nii mõnigi eakas inimene, kel on küll füüsilise hakkamasaamisega raskusi, aga mõistus korras, tunneb end just nendel kordadel alandatuna.
Suurt muret teeb inimestele ka hooldekodude hinna ja pensioni väga suur erinevus. Kui keskmine pension on Eestis 481 eurot, siis näiteks Viiratsis asuvas Viljandimaa hoolekandekeskuses tuleb ühe kuu eest maksta 770 eurot. Sellele lisanduvad veel retseptiravimite ja mähkmete maksumus, mis võivad hinna kergitada 900 euroni.
«Hinnad kerkivad jaanuarist ning paljud sealsed elanikud tunnevad ennast oma lähedaste ees süüdi, sest peavad ennast koormaks. See on väga kurb,» nentis Kütt. «Süsteem peab olema selline, et hooldekodude eest tasumine ei oleks laste ja lastelaste kohustus ning hooldekodu juhataja võiks oma asutust juhtida nagu lasteaia direktor, kellel ei ole ülesannet teenida kulude katmiseks tulu.»