Kas viis tuhat on alati rohkem kui viissada? Ka arvude maagia on suhteline. Kui mõni arvab, et presidendi nn jääkeldri-initsiatiiv peaks kohe kokku tooma tonnide viisi «Eesti elu uueks loovaid» algatusi, oleksime ju leiutanud inimajaloo parima valitsemisvormi.

Ilma toimiva osalusdemokraatiata me ometi enam ei saa, ja seda näitas ka mullune rahutu aasta. Kui kas või üksainus rahvaalgatusest sündinud mõte meid edasi aitab, on see kahtlemata väärt, et sellest kinni hakata.

Senikaua võtaksin aga rääkida (läänemaailma) traditsioonilisest esindusdemokraatiast: nii mõnigi parlamendi opositsioonierakondade ettepanek kõlab hästi kokku meie talupojatarkuse ehk praegu uudsena paistvate ideedega. Toompea mäe peal on neid seni lihtsalt kalevi alla surutud, valitsusparteide arvulise ülekaaluga lämmatatud, naeruvääristatud.

Poliitika on avalik asi

Võetagu näiteks üldsuse seas praegu suurt poolehoidu kogunud arvamus erakondade asutamise piirmäära ja rahastamise kohta. Juba mullu novembris algatasid sotsiaaldemokraadid valimisseaduse ja erakonnaseaduse muudatused, et märgatavalt lihtsustada uute jõudude poliitikasse tulekut ja suurendada valijate tahet riigikogu koosseisu kujundamisel.

Nii meie kui rahva enamiku soov on muuta valimistel üleriigilised nimekirjad avatuks, mis tähendab, et kandidaadid reastuksid oma ringkonnas saadud häälte kaalu järgi. Ja mõistagi tuleb vähendada valimiskampaania (sealhulgas rahalist) mahtu. Üleminekuajad on meil möödas, ehk aitab juba nendest ninasarvikusuurustest reklaamplakatitest.

Nii arusaamist riigiasjadest kui ka esinduskogu mainet rahva seas parandaks kahtlemata komisjonide tegevuse senisest suurem läbipaistvus – tehakse ju seadusandlikku põhitööd ikka veel kinniste uste taga. Parlament ise on seadustanud ja mõistnud end toimetama poolsalajas, ja seda põhimõtet tuleb meil muuta. Riigikogu juhatus ja kantselei on viimasel ajal pidanud vaidlema näiteks ajakirjandusväljaannetega, kes tahaksid tutvuda komisjonide istungite salvestistega, et välja selgitada, kas ehk mõne saadiku käitumist seaduseelnõude menetlemisel ei ole mõjutanud isiklikud majandushuvid.

Tahaksin väga uskuda, et nõnda see ei ole, aga kolleegidel on raskevõitu end ka kaitsta, kui teavet välja ei anta. Samuti on õigustatult õhku paisatud kahtlusi erakondade rahastamise ja valimiskulutuste kohta.

Medali kaks külge

Riigikogu töökorra vastuolu on ka selles, et suure saali istungid on avalikud: neid saavad vabalt jälgida nii ajakirjanikud kui kõik teised asjast huvitatud. Liiati, istungite stenogramme saab lugeda ka parlamendi kodulehelt.

Suure saali moodi läbipaistvuse peaks kohaldama ka riigikogu komisjonidele – istungid olgu üldjuhul avalikud, ja üksnes hästi põhjendatud vajaduse korral (riigisaladused, riigikaitse) kinnised.

Seda enam, et saalis toimuval eelnõu lugemisel on komisjoni esindaja nagunii kohustatud andma ülevaate komisjonis peetud arutelust ning vastama küsijatele. Ja hääletamine teeb kõik igal juhul avalikuks.

Praegu saab parlamendikomisjoni sisulisse töösse panustada inimene või kodanikuühendus ainult sel juhul, kui komisjoni esimees on ta oma äranägemise järgi kohale kutsunud. Kodanikuühenduste peale nii mõnigi kord lihtsalt vilistatakse.

Ometi peaksid vabaühendustest saama meie parlamendikomisjonide koostööpartnerid, kellel oma tegevusvaldkonda puudutavate eelnõude menetlemisel on mitte üksnes pealtvaataja staatus, vaid ka sõnaõigus.

Ma ei pea siinkohal silmas ainult opositsiooni isepäiseid ettepanekuid, millest valitsus on teerulliga üle sõitnud, näiteks lapsetoetuste kolmekordistamist või praeguse pisukesegi lasteraha jätmist perekonnale, kes ei jõua ilma toimetulekutoetuseta kapsaid-kartuleid osta.

Riigikogu eelmise koosseisu ajal oli menetluses näiteks pensioniea tõstmine. See eelnõu puudutab igaühte meist, kuigi rahvastiku vananemine ei jäta palju võimalusi.

Ometi, sisulist arutelu sotsiaalkomisjonis ei olnudki: komisjoni esimees ei pidanud paraku vajalikuks kutsuda istungile isegi mitte ametiühingute esindajaid, ehkki neil oli üksjagu ettepanekuid ja probleemitõstatusi.

Sotsiaalministeerium korraldas küll koosistumise ühe hotelli konverentsisaalis, kus uuringufirma Praxis tutvustas oma tööd. Pisut palju oleks selle peale öelda, et kõik osalised said eelnõu arutellu kaasatud.

Komisjonipoolse ettekandjana olin tollal vist isegi tunde suure saali puldis, et venitada eelnõu menetlemist. Sedasi said ametiühingud enne teist lugemist siiski laua taha kutsutud. Ometi võeti päev hiljem too eelnõu kiirustades seadusena vastu.

Väga mõistlik oleks, kui komisjonide istungite see osa, mis puudutab parlamendi põhitööd ehk seaduste ja otsuste eelnõude menetlemist, oleks läbipaistev, avatud, avalik, mis tähendab, et ka vabakondadel oleks seadusloomes suurem sõnaõigus.