Kui räägime (sotsiaal)-majanduslikust ebavõrdsusest, peame ennekõike silmas mereäärseid häärbereid või eksootilisi võõramaareise. Et ühed saavad neid endale lubada, teised aga mitte. Palju olulisem – ja põlistavam – näitaja võib olla hoopis see, kus koolis su laps käib.

Veebruari viimasel nädalal andis riigikogu kultuurikomisjoni istungil hariduslikust ebavõrdsusest ja haridusrändest ülevaate arenguseire keskuse ekspert Eneli Kindsiko. Tuleb välja, et pea pooled Eesti algkoolilastest ei käi kodule kõige lähemas koolis. Gümnaasiumiastmes eelistab kodukoolile mõnd kaugemat gümnaasiumi ligi 60 protsenti õppuritest.

Statistikaameti uuring näitab, et juba kümmekond aastat tagasi oli algkoolilapse koolitee kaks korda pikem, kui võinuks olla. Gümnasistide koolitee keskmine pikkus oli aga 15 kilomeetrit, kuigi kolmandikule neist jäi kool vähem kui kahe kilomeetri kaugusele. Mida me nendest kilomeetritest välja võime lugeda? Aga seda, et noore inimese koolitee paneb paika terve pere päevaplaani, nõuab lisatunde liikluses, kujundab ka autojuhiteenust pakkuva vanema (töö)elu või isegi töölt kõrvale jäämise. Sest last tuleb sõidutada veel ka trenni, huviringi jne.

Põhjapanev järeldus – nii mitme Põhjamaa kui PISA teadusuuringu tulemuste najal – on aga see, et kooli valida, koolile kõrgemaid kvaliteedinõudeid esitada saavad ennekõike heal järjel olevad lapsevanemad. Kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga peredele on tähtsam just kodulähedus ja kooliga seotud väiksemad kulud. Ka Eestis süvendab haridusränne hariduslikku ebavõrdsust: Eesti koolide efektiivsusuuringute järgi koonduvad jõukamate perede lapsed ühtedesse ja samadesse koolidesse.

Kooliralli on kõige intensiivsem lapse/noore esimese ja kümnenda klassi otsingutel. Oleme aastakümneid kuulnud anekdootlikke seiku sellest, et populaarse kooli lähedusse on end lehma lellepoja juurde sisse kirjutanud vaat et tosin leibkonda. Tuleb välja, et need ei olegi linnalegendid. Muidugi toimub haridusränne üle maa väga ebaühtlaselt, hõredamini asustatud maapiirkonnas võib rääkida ka sunnitud haridusrändest, kui mõni lähim kool näiteks õpilaste vähesuse tõttu kinni pannakse. Igal paikkonnal on oma lugu.

Arvan, et meie väikekoolide meede on hea. Nii mõnegi koolijütsi jaoks võib see pikendada turvalist lapsepõlve. Ometi ei taga ümmarguselt kaks miljonit eurot, millega riik tänavu 27 kuueklassilisele koolile või tegutsemiskohale tuge pakub, veel kodulähedase õppe pidevust. Seda on näpuotsaga ja vaid pilgukeseks.

Kõige rohkem on kooli järgi liikumist suuremates linnades, kus on ka enim koole, mille seast valida. Tallinnas ja Tartus on kooliliikumine palju vilkam kui Eestis keskmiselt, veelgi rohkem aga liigutakse linnakoolidesse suurlinnade lähivaldadest. Näiteks õpib pealinna Rae naabervalla noortest 96 protsenti Tallinna gümnaasiumides. Ka Tartu linna lähistel asuvad Tartu, Kastre ja Kambja vald panustavad väga suurearvuliselt ülikoolilinna gümnaasiumidesse.

Tähelepanu väärib statistikaameti uuring, mis põhineb 2017. aasta andmetel. Võrreldi Tartus kooli läinud laste elukohta enne esimesse klassi minekut ning seejärel koolitee alguses. Tuli selgelt välja, et Tartu kesklinna koolidesse astus hämmastavalt palju neid lapsi, kes alles hiljaaegu olid elanud seitsme maa ja mere taga. Nõnda võibki juhtuda, et päriselt kooli kõrval elav laps ei saa kodulähedasse kooli, vaid peab ise pikema koolitee ette võtma. Just see, iseäranis mis puutub Tartu gümnaasiumidesse, ongi praeguseks kujunenud tõsiseks mureks.

Peale kooli maine ja akadeemiliste õppetulemuste on koolivaliku mõõdupuuks veel seegi, et seal valitseks turvaline õhkkond ja oleks vähem kiusamise riski. Nõnda ütlesid pea pooled küsitletud lapsevanematest, ja see on tõsiselt hämmastav uus trend. Lapsele otsitakse kodust eemal mõistvat, ehk ka anonüümset keskkonda, mis ei vajutaks terveks eluks tõrjutuse või alaväärsuse pitserit.

Jah, meil on head koolid ja kõrgelt hinnatud kooliharidus. Aga pole vist kuigi palju põhjust uhkustada PISA testide matemaatikatulemustega, kui sellesama PISA heaolu-uuring sedastab, et koolikuuluvustunne on meie laste seas päris nigel. Koolistress ja -kiusamine on peamisi põhjusi ka laste vaimse tervise uuringu kehvade tulemuste järgi. Kes oskaks kurjust meie kurjas ajas või sellest pääsemise näitajaid arvudes mõõta? Kui lapsel on koolis paha ja vanemad otsivad talle kooli, kus kiusamist vähem oleks? Püüa sa sedasi koolivõrku korrastada või hariduspoliitikat plaanida!

Teine vaatenurk ehk seos pere sissetulekute ja õpilase (lõpu)eksamitulemuste vahel ei vaja kuigipalju selgeltnägemisvõimet. Ka ühes varasemas arenguseire keskuse uurimistöös, mis käsitles koolivõrku ja õpetajaid, toodi esile, et meil on koole, kus perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja koole, kus see on 4500 eurot. Just seda, seost pere jõukuse ja eksamitulemuste vahel, peegeldab ka koolide edetabel, mida nii visalt koostatakse igal kevadtalvel.

Mitme andmebaasi ristkasutus tõi nüüd esile vägagi põnevaid põhjusi-tagajärgi. Lihtne, vaat et käegakatsutav on näide ema sissetuleku ja lapse põhikooli matemaatikaeksami tulemuse põhjal. Aastate jooksul vaadeldi umbes 160 000 õpilast 473 koolist ja see on päris esinduslik valim. Eksamitulemuste järgi viit parimat kooli lahutas viiest viimasest koolist emade sissetuleku poolest rohkem kui 2,5-kordne palgavahe. Tippkoolide tulemused paranevad ajas, tagumistel lähevad allamäge. Kõrgelt haritud ja oma tööle pühendunud pedagoogid käivad ajaga sammu.

Võib muidugi küsida, et miks emad ja miks matemaatika. Esiteks, ema (suure algustähega) on olemas igal inimeselapsel, ja teiseks, matemaatika on see aine, mis kukutab põhikooli lõpus läbi pea neljandiku, mõnes koolis koguni pooled õpilastest. Võib-olla ei olegi aine ise nii raske, ent kui varasemast on lüngad sees, siis edasi ei saa.

Niisiis palkab hooliv ja maksujõuline lapsevanem oma võsukesele eraõpetaja, tunnihinnaks vastavalt hooajale ehk enne 9. klassi lõpueksamit kuni 65 eurot. Siit ka väike vihje, miks matemaatikaõpetaja haridusega õpetaja teenib Tartu maakonnas keskmiselt 420 eurot ehk 16 protsenti vähem kui ta kursusekaaslane, kes on muus valdkonnas tööd leidnud. Nooremad õpetajad ongi pigemini need, kes lähevad koolist ära mujale.

Sel õppeaastal on põhikooli matemaatikaõpetajatest 30 protsenti vanemad kui 60-aastased ja ega 75-aastasedki pedagoogid mingid haruldused ole, isegi gümnaasiumides on neid suisa 11 protsenti.

Nii matemaatikaõpetajate põud, haridusränne kui ka pere rahakoti paksus on eri tasandi tegurid, mis kõik süvendavad hariduslikku ebavõrdsust.

Võrdsus ei tähenda ju seda, et kõik õpilased saavutaksid samad õpitulemused, pigem seda, et nende erinevused ei sõltuks taustateguritest ega majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest, mida õpilane ise mõjutada ei saa. Paljudes Euroopa riikides on käigus nn taustatasandaja mehhanism, meilgi on neilt õppida. Kui varasest east annab lapse maailmpilti mingilgi moel avardada, aitab see tublisti kaasa tema arengule.

Heljo Pikhof: ütle, kes on su koolivend, ja ma ütlen, kes sa ise oled