Mõni napp nädal on jäänud juulikuuni, kui jõustub hooldereform. Aastakümneid on reformi oodatud, selle hädavajalikkusestki aru saadud, nüüd siis viimaks saab riik omavalitsustele õla alla pandud. See on riigi suurim panus alates 1995. aastast, mil tollase sotsiaalhoolekandeseadusega pandi omavalitsustele kohustus kanda omainimeste eest hoolt.
Tänavu investeerib riik kohaliku omavalitsuse tulubaasi 40 miljonit eurot, tuleval (täis)aastal ligi 57 miljonit ja 2026. aastaks tõuseb rahastus 62 miljoni euroni. Ümmarguselt kolm miljonit aastas tuleb lisa omavalitsuste tulubaasi suurendamisest.
Reformiga seoses räägime enamjaolt hooldekodukohtade kättesaadavusest, tänavu maksab ööpäevaringne üldhooldusteenus hinnanguliselt 1300 eurot kuus. Ja see hind tõuseb, tõuseb kiiresti.
Et hoolduskoormus on olnud lõviosas abivajaja ja ta omaste kanda – omavalitsuste rahaline panus on seni olnud vähem kui viiendik –, on nii suure summa leidmine käinud väga paljudele peredele üle jõu. Edaspidi katab omavalitsus suure osa iga inimese hooldekoduteenuse rahastamisest. Niisiis muutub üldhooldusteenus taskukohaseks, üldjuhul peaks omaosaluseks piisama inimese enda (vanadus)pensionist.
Reformil on aga teisigi sihte. Paljud neist, kes muude võimaluste puudumisel olid sunnitud koju jääma, et lähedase eest hoolt kanda, saavad jälle oma aja peremeheks, pääsevad tagasi tööturulegi. Neid võiks hinnanguliselt olla 20 000.
Et hooldereformi raha võib omavalitsus kasutada ka koduteenuste arendamiseks, on siingi suur potentsiaal. Koduteenused lähevad üldhooldusest vähem maksma, ja kes see ikka kodunt ära kipub, kui kõrvalabiga saab omaski kodus hakkama, olgu peale, et pikkamisi. Paraku on meil neid, kes igapäevaseks toimetulekuks kõrvalabi vajavad, ligi viiendik pensioniealistest ja mõelgem sellegi peale, et rahvastik aina vananeb.
Turgutada annab ka teenusmajade loomist, mis on hea vahepealne võimalus, kui kodus üksi enam hakkama ei saa, aga hooldekodusse minek ei ole veel möödapääsmatu. Seal saaks elada omaette toas või väikekorteris, aga mõningase kõrvalabiga tuleks toime küll, ning söök ja pesupesemine näiteks oleksid teenusena kättesaadavad. Praegu on teenusmaju ainult üksikutes paikades, sügisel on loota Euroopast lisarahastusvooru.
Igati tänuväärt ettevõtmise kõige suuremaks mureks näib kujunevat hooldustöötajate nappus. Praegu näiteks on meie hooldekodudes ühe hooldustöötaja kohta keskmiselt 22 abivajajat. Iga hoolealuse omalaadne abistamine – rääkimata tema tahtmiste ärakuulamisest – nõuaks lausa üliinimlikke võimeid.
Riigilt tulev raha laseks oluliselt tõsta hooldustöötajate palka, mis praegu on tõesti madal. Kolmeaastase üleminekuaja järel peaksid see arvestuslikult olema 1390 eurot kuus ja töötajaidki piisavalt, et üks inimene saaks tegelda vaid 12 hoolealusega. Aga kust häid inimesi võtta, kust leida neidki, kes tahaksid vaevalist inimest kodus hooldamas käia?
Vaadakem nüüd, millise sisuga plaanib Tartu linn täita hooldereformi raamistiku.
Uue korra järgi jaguneb kõige kulukama ja komplitseerituma teenuse ehk hooldekodu koha maksumus teenust vajava inimese ja omavalitsuse vahel.
Linn katab hoolduspersonali kulud (hooldus- ja abitöötajate palgad, tööriietus, isikukaitsevahendid, tervisekontroll, koolitused jne). Inimese omaosaluseks jäävad majutuse, toitlustuse ja muude omavajadustega seotud kulud.
Ette on nähtud, et linna panus peab katma omavalitsuse osaluse enamikus piirkonna hooldekodudes. Tartu hooldekodu näitel, mille kohatasu on praegu 1500 eurot kuus, oleks praegu see piir 760 eurot ja hooldekoduasuka omaosalus 740 eurot. Keegi ei keela muidugi valida ka keskmisest kallimat hooldekodu, kus ehk personalikuludki on suuremad. Sel juhul tuleb aga inimesel endal juurde maksta.
Tartlased elavad 80 hoolekandeasutuses üle Eesti.
Teisalt jälle võib linn appi tulla, kui hooldust vajava inimese sissetulek (pension, sotsiaalmaksuga maksustatav tulu jne) on väike, nõnda et tal ei piisa omaosaluse tasumiseks. Madalaks peetakse tänavu sissetulekut, mis jääb alla 636 euro kuus (nii suur oli eelmise aasta II kvartali keskmine vanaduspension).
Lähedastelt saab ülalpidamist nõuda üksnes inimene ise, abivajaja ei saa tavaliselt sellega hakkama ja näiteks umbes sajaeurose summa puhul pole omavalitsusel mõtet hakata tema eest asju ajama.
Et linnalt hooldusteenuse toetust saada, peab abivajaja olema Tartusse sisse kirjutatud. Praegu on hooldekodudes ligi 780 tartlast, pisut üle poole neist saavad teenust Tartumaal.
Loodetavasti on nendega või nende omastega praeguseks kõik kenasti läbi räägitud, inimesel endal või ta sugulastel linnaga ühendust võtta vaja ei ole. Et aga iga inimese abivajadust hinnatakse personaalselt, on ta isikuandmed midagi, mida ei saa volilt kasutada, selleks peab olema nõusolek.
Pärast 1. juulit hooldusteenusele minna soovija peab juba ise võtma ühendust Tartu linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnaga, et lasta sotsiaaltöötajal oma abivajadust hinnata.
Seda tehakse nn hindamisinstrumendi alusel, mis arvestab igapäevatoimingute tegemist, vaimset seisundit, kõrvalabi vajadust jne.
Püüame selle suhtluse teha võimalikult lihtsaks, on ju abiotsija isegi väeti. Taotluse võib esitada abivajaja ise või ta pereliige või ka keegi teine (hoolekande- või tervishoiutöötaja, politseinik, naaber), kes märkab hädalist.