Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatide aseesimees Heljo Pikhof selgitab sotsiaaldemokraatide omastehoolduse reformi ideed ja kummutab sellega seotud müüte. Loe ettepanekust lähemalt siit.
Tõsiasja, et meie rahvastik vananeb, ei saa kuidagi seletada lähenevate valimistega. Ega ka sotsiaaldemokraatide tahtmisega ettevõtlike inimeste teenitud raha ümber jagada, et (vanematele) valijatele mett moka peale määrida, nagu mitmed oponendid on meedias väitnud.
Samuti pakub vähe lohutust teadmine, et sündimus väheneb ja eakaid saab aina rohkem kõikjal Vanas Maailmas. Vähe sellest, et Eesti rahvastik vananeb kiiremini kui mujal Euroopas, meil käib sellega kaasas ka vanemaealiste vaesumine. Euroopa Komisjoni iga-aastane raport ütleb mitmendat korda: vaesuspiirile langevate üle 65-aastaste eakate osakaal – 41,4 protsenti – on meil ELi keskmisest (18,3 protsenti) enam kui kaks korda suurem.
Ühiskonna hool tuleb suunata sellele, kuidas – mitte kas – suurendada inimeste sotsiaalset kindlustatust. Kõige rohkem on raha juurde vaja pensionisüsteemi, pikaajalistesse hooldusteenustesse ja ka töövõimetushüvitisteks.
Euroopa Komisjoni raportit on raske kahtlustada klassiviha õhutamises, mida Reformierakonna parlamendifraktsiooni esimees SDE-le süüks paneb. Koguni Reformierakond ise – värske liidri Kaja Kallase suu läbi – on sunnitud tunnistama vajadust leida vahendeid pensionide ja toetuste tõstmiseks.
Erakorraline pensionitõus – räägitud on 100 eurost – tooks eakatele leevendust, seda paraku vaid korraks. Asi ise on põhimõttelisem. Sissetulek pensionieas suhtena keskmisse palka on meil lihtsalt liiga väike. Tõsi, pärast tänavust indekseerimist tõusis keskmine vanaduspension umbes 440 euroni. Tuhanded peavad aga hoopis vähemaga toime tulema – keskmine näitaja võtab arvesse ka 4000 euro suurusi eripensione.
Sotsiaaldemokraate süüdistatakse soovis vaat et kõik vanurid hooldekodusse ära paigutada. Ometi teame ju hästi, et kroonuasutusse minek on inimesele tagumine võimalus. Eelisarendada tuleb koduhooldust, isikliku abistamise teenust, sotsiaaltransporti, kodust õendusabi jne, teenuseid, mis aitavad inimesel omas kodus või lähedaste juures hakkama saada. Riik ja omavalitsused peavad siin tuntavaks toeks olema – ka selle tarvis, et koduteenuste hind kokku ei ületaks 20 protsenti pensionist kuus.
Kõige viimane väljapääs – ja ühiskonna jaoks ka kõige kallim – on hoida inimest õendusabihaiglas või hooldekodus. Et hooldekodukohti ei jätku või pole omastel lihtsalt raha, et selle eest maksta, on suur ja vahel ka põhjendamatu nõudlus haiglaravi järele. Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne tuleb tihedamalt suhtlema saada, praegu lonkab süsteem kahte jalga.
Alumises otsas ületab hooldekodu kuuhind kaks korda, ülemises otsas koguni kolm korda keskmist vanaduspensioni. Sotsid on seisukohal, et ka hooldekodus elades peaks inimesele kätte jääma vähemalt 10 protsenti tema pensionist.
Vajadus hooldekodu teenuse järele on aga lausa karjuv, nõnda et isegi 1200-eurosed kohad saavad enne täis, kui asutus ise uksed lahti teeb. Mis omakorda toonitab lõhet rikkamate ja vaesemate vahel. Kellel ei ole raha, et oma lähedasele hooldamist osta, see jäägu ise koju, millega mõistagi süvendab perekonna vaesust – ja töökäte nappust turul.
Kui 2016. aastal oli 65-aastase ja vanema inimese kohta Eestis 3,2 tööealist inimest, siis aastaks 2040 on see arv langenud 1,9-le. Pole meie eakate süü, et neil ei ole olnud võimalust endale kuldset vanaduspõlve kindlustada nagu lääneriikides. Kedagi ei jäeta maha ka muutuste tuules, on meie ilmavaate üks alustalasid.
Kui 40 protsendi pensionäride sissetulekud langevad suhtelise vaesuse näitajatelt absoluutsesse vaesusesse, peab riik nagunii lausaliselt toetusi juurde maksma. Eakate järeleaitamine – nüüd, kui lastega pered on saanud hõlpu – on kerkinud sotsiaalpoliitika suurimaks väljakutseks. See mõjutab kogu riigi tulevikku.
Loe sotside omastehoolduse reformi ettepanekust siit.