Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Noorte tuleviku fondist kirjutab Heljo Pikhof.
Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on?
Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent …
Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega.
Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda.
Nõnda siis taanduvad õpingud tagaplaanile ja kipuvad venima üle nominaalaja või lüüakse koolile sootuks käega – eriti, kui leitud on tasuv amet. Varasemaga võrreldes on meie üliõpilaskond mitu aastat vanem.
Jaaninädalal peeti riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni eestvõttel ning sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Ollakse ju 18–19-aastaselt sotsiaalmajanduslikult kõige haavatavam, paljas kui püksinööp, aga just selles vanuses tuleb langetada elu ehk kõige kaalukamad otsused.
Tegu ei oleks mitte toetuse, vaid ette suunatud säästmisega: lapse isiklikku kogumisfondi korjatakse terve tema lapseea raha ning kui ta saab täiskasvanuks, võib ta seda raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks ja õppimiseks.
Riigi panus oleks seotud vanemate panusega. Näiteks kui riik paneks iga kuu lapse fondi kümme eurot ja lapse lähedased kakskümmend eurot, siis 18-aastaseks saades oleks noorel juba ligi 10 000 euro suurune algkapital.
Seesugune stardiraha vähendab ebavõrdsust, annab kindlustunnet ka selleks, et noor pere, kes on leidnud omaenese toanurga, ei lükkaks lapsesaamist aina helgesse homsesse, aitab parandada kõrghariduse kättesaadavust, õpetab finantskirjaoskust ehk kuidas oma rahaga ringi käia.
Üleüldse, rahvusvahelised uuringud on näidanud, et ka väikese finantskapitaliga iseseisvasse ellu astujad on kümne aasta pärast keskmisest suurema sissetulekuga.
Kuidas fondi toimimist täpsemalt korraldada, see tahab nüüd süvenenud mõtestamist.
Samal ajal, kui see väärt mõte settib ja selgineb, saaks aga midagi päris konkreetset, käegakatsutavat elluastujate heaks ära teha. Praegu makstakse lastetoetusi kuni 18. eluaastani, õppimise korral kuni 19-aastaseks saamiseni. Miks mitte pikendada seda aega paari-kolme aasta võrra?
Mitte küll igal pool Euroopa Liidus, aga näiteks Poolas makstakse üldisi lastetoetusi 23. eluaastani, kui noor inimene õpib, Slovakkias ja Saksamaal koguni 25-aastaseks saamiseni.
Kui sotsiaaldemokraadid läksid 2014. aastal valitsusse, võtsime esimese asjana ette üle kümne aasta 19 eurol püsinud lastetoetuse tõstmise, mis nüüdseks on – esimese ja teise lapse puhul – kerkinud 55 eurole ja tuleval aastal on see 60 eurot. On ju võitlus laste vaesusega ja lastele võrdsemate võimaluste loomine olnud alati meie poliitika üks nurgakive.
Veel neli-viis aastat tagasi elas kümmekond protsenti Eesti lastest süvavaesuses (25 000 last) ja iga viies laps (ligi 49 000) vaesusriskis. Üheainsa aastaga, 2015. aastaks, vähenes laste absoluutse vaesuse määr 4,6 protsendile, see trend jätkub. Laste heaolu on lisaks suurendanud võimalus käia riigi toetatud huviringis, tasuta koolilõuna ka keskkooliastmele, igakuine kuni 100-eurone elatisraha lapsele, kelle vanem oma kohustustest kõrvale hoiab, lapse elatisnõude aegumisaja pikendamine kolmelt aastalt kümnele – neid meetmeid, mida oleme rakendanud laste heaks, on teisigi.
Mõelgem nüüd sellele, mis saab siis, kui kolmelapselise pere vanim laps läheb kodunt ära kõrgkooli õppima. Maksab ju riik mullu juulist 300-eurost lasterikka pere toetust neile peredele, kus kasvab 3–6 last. Meie näidispere jääb ilma lasterikka pere toetusest ja ühtaegu tudeng ise oma 100-eurosest kolmanda lapse toetusest.
Kui me jätkaksime kasvõi lasterikka pere toetuse maksmist kuni õppurist vanima lapse 21-aastaseks saamiseni, oleks see kindlasti kergendus, mis võib kaalukausid õppimise kasuks kallutada. Ka liblika tiivalöök ühel pool maakera võib ju teisel pool maavärina valla päästa.