Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Heljo Pikhof küsib Eesti Päevalehes, mis on need konkreetsed asjad, mis on tänu EKREle teoks saanud?

Küllap on päris paljusid, kes ütlevad, et nende lemmikpartei alandas viina hinda. See on sulatõsi, aga 2019. aasta aktsiisilangetuse tagajärjed laoti juunikuu alul faktidena ritta – 2020. aastal kasvas alkoholisurmade arv 2018. aastaga võrreldes 119 võrra. Me kaotasime rohkem inimelusid, lisaks jäi ka riigieelarve ilma 30 miljonist eurost, mis pidi aktsiisidena laekuma.

Võimalik, et nii mõnigi toetaja toob välja eelmisel suvel Martin Helme poolt halvustavalt puulasteks ja tohtlasteks ristitud Ukraina hooajatööliste Eestisse tuleku takistamise. Ilmselt on ka neid, kes vaikivad selle episoodi EKRE “kangelastegude“ reas maha, kui silme ette peaksid tulema aastatagused pildid hallitavate marjadega maasikapõldudest, kust saak jäi üles korjamata. Ja ega maasikad jäänud ainsaks töökäte puudusel lörri lastud põlluviljaks.

Vaevalt söandab keegi nimetada maksumaksjale kalliks läinud USA advokaadibüroo palkamist. Unustusehõlma on vajunud ka abielureferendum, mille ümber sai nii palju vahtu klopitud. Kindlasti aga kuulete EKRE valijalt hästi päheõpitud loosunglikku juttu sellest, et tegu on ainsa rahvusliku erakonnaga, mis seisab Eesti eest. Aga küsimusele, mida on päriselt ja sisuliselt ära tehtud, just ülearu palju vastuseid ei tule, kuigi tegu on erakonnaga, mis kandis 21 kuud valitsemisvastutust ja mille eelmine esimees tavatses end asepeaministriks nimetada.

Teisalt on muljetavaldav saak, mille EKRE opositsiooni kolides ühiskonnale maha jättis: rikutud välissuhted, allakäinud poliitkultuur, mitu valede toel teadlikult õhutatud vastasseisu ja varasemast lõhestunum Eesti, kus on rohkem tigedust. Pärast valitsusest väljakukkumist jäi parempopulistide tribüün kõvasti ahtamaks. Näiteks marginaliseerus kohe kurikuulus pühapäevane raadiosaade, mida ajakirjanikel polnud enam põhjust kuulata ega vahendada seal välja öeldud räigusi.

EKRE kuldsuude tähelepanuvajadus

EKRE DNAs on sügavalt sees konfliktide tekitamine, paranoiline võitlus välja mõeldud süvariigiga, teatud inimrühmade alavääristamine ja lihtlabane sõim, mis kõik toovad avalikkuse tähelepanu. Tähelepanujanus pandigi riigikogus sel kevadel püsti kaks uut lahingut. Esimene anti aprillis-mais, kui suuresti otsitud põhjustel sõditi nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatuste vastu. Ja teine raund kestis ööpäevade kaupa juunis seoses nn ABISe eelnõuga. Andmete kasutamise riskidele ja isikuandmete kaitsmisele osutamine oli iseenesest ju õigustatud, aga seda varjutas piinlik tuulenuusutamine – sama eelnõu oli varem oma allkirjaga õnnistanud kaks eelmist siseministrit.

Kordades piinlikum oli riigikogu saali paisatud labasuste ja solvangute tulevärk. Tre raadio stiil ja vintis meeste poetagune kõnepruuk vallutas sõna otseses mõttes Toompea lossi auväärt saali. Riigikogu juhatus vaatas seda abitult pealt ega sekkunud isegi siis, kui peaminister Kaja Kallase mõnitamine ületas igasugused piirid. Riigikogu aseesimees Martin Helme andis kohati hoopis hagu juurde, kui EKRE „kuldsuud“ ja Isamaa eestseisuse liige Tarmo Kruusimägi üksteise võidu inetusi või lihtsalt mõttetusi vahetasid. Ja kõik toimis endiselt – parempopulistid said taaskord ohtralt eetriaega.

Tahan siiski uskuda, et enamik EKRE pooldajaid ei kiida poliitikasse tunginud sündsusetut sõnakasutust ega laadanalju heaks ja ootab, et nende valitud saadikud hakkaksid ükskord tegelema ka Eesti pärismuredega ning asuksid lahendama valusaid sotsiaalprobleeme ja vähendama ebavõrdsust. Veel kaks ja pool aastat tagasi lubas seesama erakond uut ja tõhusat regionaalpoliitikat ning kergendada pensionäride ja omastehooldajate elu. Selles vallas algatusi paraku pole. Arvuliselt suurim opositsioonierakond on esitanud tänavu riigikogu menetlusse käputäis eelnõusid, sealhulgas kolm karistusseadustiku muutmise ettepaneku ja eelnõu, mis tahab salastada erakondade liikmed.

Mart Helmele, kellele nii väga meeldib naisi ja naispoliitikuid solvata, pole mul aga lohutuseks midagi öelda. Ta peab edasi elama talumatu teadmisega, et Eestis on nii president kui peaminister naised.

Heljo Pikhof: soovitan EKRE valijatelt uurida, mida head on nende erakond Eesti jaoks korda saatnud