Meie lasteaednikud on enamasti oma kutsele truu rahvas. Ikka ja jälle kaalub põnnide lapsesuu ja silmasära üles «kutsehaiguse» – kroonilise alamakstuse.

Tartus on talutav

Nõnda on praegugi nii ühes kui teises Tartu lasteaias usinasti toimetamas õpetajaid, kellega koos ja kelle nimel pidasime aastaid linnavalitsusega palgaläbirääkimisi, mina toona kui Tartu haridustöötajate liidu ekspert.

Püüdlesime kollektiivlepingut, mis võtaks kas või sammhaaval linna makstava lasteaiaõpetaja alamtasu riigipalgalise kooliõpetaja omale järele. Vaid korra see ka õnnestus, muidu terendas üldkooli pedagoogi töötasu määramatus kauguses kui virvatuli soos.

Vägikaikaveoks ei anna noid kõnelusi siiski kuidagi nimetada, sest oli teineteisemõistmist, oli head tahet, oli tulemusi. Mida aga nappis, oli raha.

Napib tänini: isegi nii suures ja võimekas omavalitsuses nagu Tartu on tavarühma kõrgharidusega lasteaiapedagoogi töötasu 770 eurot kuus ja seda hoolimata tänavusest 10-protsendilisest palgatõusust.

Kuidas aga peavad toime tulema lasteaiaõpetajad, kes kusagil kiratsevas omavalitsuses saavad täpselt sama töö eest ainult 424 eurot kuus? Saati, kui neil on omalgi lapsed toita?

Kannatuse katkemine

Meie lasteaednikud on olnud ka äärmiselt kannatlik rahvas. Aastaid, terveid aastakümneid on nad rahapisku ja ebaõiglusega leppinud. Tänavu suvel sõnastati lõppeks pöördumine riigikogu poole, ja ikka omal leebel moel ning mitut pidi lahti seletatult: räägi kui lapsele.

Sõltuvalt omavalitsusest on lasteaiaõpetajate alamtöötasu käärid vaat et kolmekordsed, ehkki ametitöö on kõikjal sama. Palk ei küsi ei õpetaja kvalifikatsioonist, kogemustest ega tööpanusest, üksnes valla-linna jõukusest või sellest, kelle käes on rahakotirauad.

Ebavõrdne on kohtlemine ka siis, kui kõrvutada lasteaia- ja üldkooliõpetajaid. Kehtivad ju nii ühtedele kui ka teistele riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja töö käib riiklike õppekavade alusel. Vähe sellest, kui vaadata töökoormust, siis OECD hiljutise uuringu järgi on Eesti üks kolmest Euroopa riigist, kus lasteaiaõpetajad veedavad oma kasvandikega õppeprotsessis kaks korda rohkem aega kui näiteks algkooliõpetajad.

Seega taotlevad lasteaednikud ning nende kümned tuhanded toetajad riigilt nüüd lasteaiaõpetajatele kooliõpetajate omaga võrdset töötasu alammäära ja koolieelsete lasteasutuste rahastamist ühtmoodi munitsipaalkoolide finantseerimisega.

See ei oleks põrmugi nii suur tükk, et ajaks riigieelarve lõhki: 15 kuni 25 miljonit eurot aastas. Ühtlasi laseks see omavalitsustel maksta senisest pisutki viisakamat palka õpetajaabidele ja teistele lasteaiatöötajatele. Praegu tehakse seda tööd rohkem nagu heategevuse korras.

Riigikogu kultuurikomisjon hakkab lasteaednike igati argumenteeritud pöördumist sügisel arutama, ent juba tõttas nii mõnigi tipptegija teatama, et riigil ei ole ei raha ega mehhanismi, suunamaks omavalitsuste palgamaksmist, või vahest ootaks ikka ära haldusreformi, mispeale koondunud omavalitsused jaksavad ehk ise lasteaedade võrku korralikult ülal pidada.

Ühtviisi habemega on jutt nii lasteaedade olukorrast kui ka haldusreformist.

Kas lasteaednike olukord on ebaõiglane? Ei anna eitada.

Kas seadused, s.o riigiõiguse osa on inimese jaoks või on inimene seaduse jaoks? Ei ole siingi kahtpidi mõtlemist.

Egas muud, kui käärigem käised üles!

Koolitus meistri käe all

Eitada ei saa ka seda, et alusharidus on lahutamatu terviklikust haridussüsteemist – sellegi eest peaks kandma vastutust riik. Paljudes Euroopa riikides lähevad lapsed viieaastaselt kooli ja teatav hulk õpitunde nädalas makstakse kinni juba 3–4-aastastele lastele. On ju inimese vaimse arengu kõige jõudsem aeg esimesed kuus eluaastat.

Kui õiges vanuses ei omandata eakohaseid teadmisi, oskusi ja väärtushinnanguid, on seda mahajäämust pärast võimatu tasa teha. Sellest, mismoodi on laotud vundament, sõltub inimlapse toimetulek päriskoolis ja päriselus, tema suutlikkus täita ühiskonnas mitut masti rolle ja olla oma kultuuri väärikas esindaja – lühidalt, sellest sõltub riigi ja rahva elujõud.

Lisaks eeldab nüüdisaeg kooliküpselt lapselt, et ta mõistaks pisut lugeda-kirjutada-arvutada, loovalt ja loogiliselt mõtelda ning enam-vähem püsivalt tegutseda.

Seega oleks paslik arutada hoopis küsimust, millal muuta viimane lasteaia-aasta kõigile kohustuslikuks – et iga laps saaks areneda-avaneda oma ala meistrite käe all.

On ju issanda loomaaed suur. Mõnes peres veetakse last ühest huviringist teise, palgatakse koduõpetajaid jne. Seegi on kurjast, sest parim viis õppida maailma mõtestama on mänguline. Koolieelne aeg ei tohi olla üks otsatu sundus ja tuupimine, nõnda et laps on alatasa hirmul, kas ta ikka tuleb toime kõigega, mida õpetajad temalt nõuavad. Teised vanemad ei leia lapsele seevastu üldse aega ega tee välja ka lasteaiaõpetaja tähelepanekutest ja soovitustest, panevad neid hoopis pahaks.

Mu hea tuttav pika staažiga lasteaednik pajatas kord, et temal pole küll tulnud ühtki last eraldi lugema õpetada. Sest iga teadmine põhineb eelmisel ja näiteks häälikumängudega tehakse algust juba teisel-kolmandal eluaastal. Kui laps on mitu aastat lasteaias käinud ja keskkond innustab, õpib ta kergelt, mängeldes, endalegi märkamatult.

Omavalitsustelt eeldaks koolieeliku õpikohustuse rehnutti kuueaastaste üle ja lasteaiakohta, riigilt umbes 3,5 miljonit eurot söögiraha aastas ja 5 miljonit keskmise omaosaluse hüvitamiseks.

Tartus, tundub, see enam konti ei murraks. Munitsipaallastehoius on tänavusest juures ümmarguselt 300 lasteaiakohta; lisaks on vahendeid toetamaks 640 lapse koolitamist-kasvatamist eralasteaedades ja 670 lapse kohta erahoidudes. Iseasi muidugi, kas lasteaeda priipärast valida saab.

Kes aga hakkab meie lapsi eluks koolitama – kui lasteaiaprobleemid aina vinduvad ja kutsetruud lasteaednikud enam üldse ei jõua? Praegusaja noorele ei saa ju pahaks panna, kui ta alampalgalähedase tasu eest ei jää eluks ajaks Kapa-Kohila lastega maailma avastama.

Allikas: Postimees