Käisin möödunud aasta lõpus OSCE Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liikmena Usbekistanis sealseid parlamendivalimisi vaatlemas, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Heljo Pikhof Eesti Päevalehes.

Suurima üllatuse pakkus see, et kõikjal, kus me käisime, oli liikumispuudega inimestele juurdepääs valimiskastide juurde tagatud. Kaldteed olid ka kõige kehvemas seisus koolimajades, huvikoolides ja rahvamajades. Usbekistanis oli iseenesestmõistetav, et ratastooliinimeste jaoks olid ette nähtud eraldi märkega kabiinid ja pimedad said punktkirjas lugeda, kes on kandidaadid ja siis hääletada.

Seda kõike sai näha riigis, mis on pea kõigis eluvaldkondades Eestist kaugel maas, kus demokraatiaga ei ole asjad kaugeltki korras ja kus maapiirkondades lokkab sügav vaesus.

Võtame selle Kesk-Aasia riigi kõrvale Eesti, kus ligipääs valimisjaoskondade on jätkuvalt tõsine probleem, kuigi seis aasta-aastalt paranenud. Hinnanguliselt oli viimastel riigikogu ja europarlamendi valimistel ligi pooled Eestis asuvad valimisjaoskonnad sellised, kuhu ratastooliinimesed ja liikumisraskustega eakad, aga ka lapsevankriga valijad iseseisvalt ligi ei pääsenud.

Väärikuse küsimus

Jah, nii mõnigi võib esimese hooga öelda, et puuetega inimestel on võimalus tellida valimiskast koju või siis e-hääletada. Siin ei tasu unustada, et ise valimas käimine, oma kodanikukohuse täitmine on inimeste jaoks ka väärikuse küsimus. Kui nad muidu pääsevad ise liikuma, siis peavad nad saama ilma suurte pingutuste ja kõrvalise abita ka jaoskonnas oma hääle anda. Valimised on ju pidupäev, millest peavad erivajadustega inimesed võrdselt osa saama.

2019. aasta kahtedel valimistel oli ratastoolis inimeste tarbeks paigaldatud jaoskondadesse küll teisaldatavad papist sirmid, mis on samm edasi. Aga siingi tuleb tunnetada, kas erivajadusega inimesed tunnevad, et nad on nii väärikalt ja teistega võrdselt koheldud. Võimalik, et uusi valimisi silmas pidades tuleb mõelda parematele lahendustele.

Mõistagi ei ole asi ainult valimistes ja valimispäevas, vaid puudutab kogu avalikku ruumi. Reeglina asuvad valimisjaoskonnad koolides, vallamajades, rahvamajades ja huvikoolides, kuhu ratastoolis ja rulaatorit kasutavad või siis teised liikumisraskustega inimesed peaksid saama igapäevaselt hõlpsasti ligi.

Ei tohi peale suruda

Õiguskantsler tõstatas läinud suvel tänuväärselt valimisjaoskondade ligipääsetavuse küsimuse, rõhutades, et igaühel on õigus hääletada valimisjaoskonnas ja et valimiskasti tellimist või e-hääletamist ei tohi inimestele peale suruda.

Lõppeval nädalal arutati koos puuetega inimeste esindajatega õiguskanstsleri pöördumist riigikogu põhiseaduskomisjonis. Mina küsisin riigikogu infotunnis peaminister Jüri Rataselt, mida olukorra parandamiseks ette võtta. Valitsusjuht andis seekord sisukaid vastuseid ja oli igati orienteeritud lahenduste leidmisele. Mul on hea meel, et ta avaldas toetust eesmärgile jõuda 2021. aasta oktoobris riigis toimuvateks kohalikeks valimisteks tähiseni, kus liikumisraskustega inimesed pääsevad vaevata hääletamisruumi sisse ja sealt välja. Kindlasti peavad paranema ka vaegnägijate võimalused. Selle eesmärgi nimel peavad nüüd pingutama nii riigikogu, valitsus, valimisteenistus kui omavalitsused. Ma ei välista vajadust kirjutada valimisjaoskondade ligipääsetavuse nõue sisse seadustesse. See tähendab, et kõik jaoskonnad peavad asuma kas trepita või siis kaldteega ligipääsetaval esimesel korrusel. Kõrgemate korrusteni peab viima lift, kuhu ratastool sisse mahub.

Järgmised valimised on vähem kui 20 kuu pärast. Olgu need puuetega inimestele võimalikult mugavad!

Heljo Pikhof: ratastooliga valima? Eesti jääb alla isegi Usbekistanile