Nutiseadmed, tehisintellekt, kõik nende sõbrad-sugulased on tulnud, et jääda. Tõenäosus, et kasvatame noore põlvkonna üles nutivabalt, on sama suur, kui et Kungla rahvas napsab Donald Trumpi eest Panama kanali endale.
Tõsiasi on aga see, et kõik need nutividinad pärsivad koolihariduse omandamist – nii nagu oleme siiani sellest aru saanud. Kas see uus on nuhtlus või õnnistus, mine võta kinni. Igal juhul on ta enneolematult kättesaadav ja kisub liiga hõlpsasti endaga kaasa.
Nutitelefoni ja sotsiaalmeedia ekraanide ees veedetud ülearusel ajal on negatiivne mõju lapse või noore koolielule, une kvaliteedile, liikumisaktiivsusele, silmanägemisele, käitumisele. Lapsed on haavatavamad kui suured, sest nende aju kontrollimehhanismid pole veel välja kujunenud. Mõned uurijad on nutiseadmeid võrrelnud ka uue narkootikumiga.
Ajal, kui näiteks üliliberaalsetes Rootsis ja Hollandis on nutiseadmete kasutamine koolides riiklikult reguleeritud, kui naabrite juures Soomes ja Lätis on vastavad seaduseelnõud ettevalmistamisel, on meil alles käimas arglik arutelu selle üle, kas riik peaks siin üldse midagi tegema.
Või siis püütakse koera saba jupphaaval raiuda. EKRE näiteks Varro Vooglaiu isikus pakkus riigikogus välja eelnõu piiramaks sisu, mida noor inimene tohib sotsiaalmeedias näha. Kui nüüd kõrvale jätta «ainult täiskasvanutele» mõeldud meedia, siis kes on ühes demokraatlikus riigis üldse see, kes otsustab teise inimese mõtteilma üle? Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, siis keelaksin noortel näiteks Uute Uudiste näppimise ära. Nali naljaks.
Keskerakond jälle tahab kohustada valitsust noorte sotsiaalmeedia asja uurima. Ometi on neid uuringuid tehtud küll ja veel, nii meil kui mujal. Rikkad lääneriigid on loonud eraldi uurimiskeskusi, et keskenduda koolide digiregulatsioonile ja edendada laste digiõigusi ning uurida selle maailma võimalusi ja ohte. Mõnda sotsiaalmeedia kasutamise mõjudest Eestis on jõudnud 2023. aasta Eesti inimarengu aruandesse. Meil on olemas OECD möödunudaastane raport, mis rõhutab, et nutiseadmete liigne kasutamine mõjutab noore keskendumisvõimet, õpitulemusi ja füüsilist tervist.
Mis siin üldse raporteerida, palja silmagagi on näha, kui paljud teismelised kulgevad linnapildiski kookus kaelaga ja väsinud vanainimese sammuga. Üha kasvava hulga teadusuuringute tõsiduse võtab kokku UNESCO mullune üleskutse loobuda ülemaailmselt koolides isiklike nutiseadmete kasutamisest.
Tõsi, meie koolid saavad juba praegu kehtestada oma kodukorraga nutiseadmete kasutamise reeglid. Aga meil pole ülevaadet, mis seis sellega on. Kuidas kusagil – oleks vast kõige täpsem hinnang. On koole, kus isiklikud nutividinad on kenasti kontrolli all, näiteks paneb õpilane päeva alguses oma telefoni magnetiga suletavasse taskukotti ja saab ta sealt välja võtta alles koolipäeva lõpus. On koole, kus reeglid on küll must valgel kirjas, kuid tegelikkus on törts teistmoodi. Kes see jaksakski iga õpilast kontrollida või tahaks noore inimesega (või ka ta vanematega) pidevalt võidelda ja suhted totaalselt kihva keerata.
Usun siiski, et enamikus koolidest ei tohi õpilane tunni ajal oma telefoni näppida. Kella helisedes sööstab ta seda himukamalt nutisõbrakese kallale, nii et pisukesest puhkepausist enne järgmist tundi ei saa olla juttugi. Silmast silma suhtlemisest samuti mitte, mida arengupsühholoogid peavad äärmiselt oluliseks. On koguni väidetud, et rohke sotsiaalmeedia kasutus paneb end üksikuna tundma ja teeb pigemini õnnetuks.
Libiseme kergelt üle tõigast, et teinekord on ka aine õppimiseks vaja kasutada nutitelefoni. Siis annab õpetaja selleks loa. Koolikiusamise uudne ja äärmiselt kahetsusväärne vorm – kui kaaslast või ka õpetajat pildistatakse või filmitakse selleks, et teda alandada – nõuaks omaette sissevaadet. Aga me ei saa silmi sulgeda selle ees, et kõik need ja paljud muudki nähtused on meie koolides olemas, et kooliti on nutiseadmetega ümberkäimise kord vägagi erinev.
Sestap on igati mõistetav lapsevanemate ja haridusekspertide sügisene pöördumine riigijuhtide poole palvega, et riik töötaks järgmiseks õppeaastaks välja selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas. Suure raami sees saaks iga kool siis oma autonoomiat rakendada oma äranägemise järgi. Tuge annaks see aga kindlasti koolidele, kellel on nutisõjas käed jõuetult alla vajunud.
Jätkuks tuletaksin meelde Tallinna ülikooli professori Kristjan Pordi mõttekäiku, et keelamise mustvalge lähenemisega head tulemust ei saa. Nutiseadmete kasutamise reguleerimist on ühtaegu vaja nii koolisiseses kui koolivälises eluolus. Kui laps oma nutiannust kooliajal või vahetundides kätte ei saa, teeb ta selle tasa unetundide arvelt. Nokk kinni, saba lahti. Õpilased on veelgi väsinumad, ei suuda keskenduda, nende õpiedukus langeb.
Selleks, et nutipiirangud teeniksid oma püha eesmärki, saaksid vajalikud, sobivad ja mõõdukad, on vaja vähemalt kolme aktiivset asjaosalist. Kooli õlule ei saa kogu koormat veeretada. Kool vastutab õpilase füüsilise ja vaimse heaolu eest koolis ning õpetab ka digipädevust. Eeskätt vanemad on aga need, kes vastutavad lapse üldise hüvangu eest, kodu on koht, kust noor inimene võtab kaasa väärtushinnangud ja tihti ka käitumismustri.
Teada tõde on, et laps õpib eeskuju najal. Kolmeaastasele ei tohiks suruda tahvelarvutit sülle, et ta püsiks vagusi, ega mühatada omaenese ekraani tagant lapse küsimise peale: ära sega, mul on praegu tegemist. Ja kas nutitelefon on ikka parim kink põlvepikkusele lasteaialapsele?
Nutiseadmed on tänapäeva laste elu ja identiteedi oluline osa ning reeglite väljatöötamisel ei saa lähtuda ainult varasemate põlvkondade kogemustest ja teadmistest, rõhutas õiguskantsler Ülle Madise. Tegelikult ongi lapsed-noored nn nutiläbirääkimiste jõuõlg. Et noor ei tunneks end tõrjutuna, tuleb piirangute otstarve selgeks rääkida – kuni kõik, sõltumata vanusest, sellest ühtmoodi aru saavad. Mõtestatud reeglitest on ka kergem kinni pidada kui käskudest ja keeldudest.
Tulemuslike läbirääkimiste ajaks soovitan aga meil kõigil lastega suheldes kasutada president Alar Karise lihtsat valemit: tund aega nutiseadmes ja tund aega õues mängimist.
Heljo Pikhof: pelgalt käskude-keeldudega head tulemust ei saa