Tunduv osa üksi elavatest vanaduspensionäridest on teistest elanikerühmadest suuremas vaesuses ja vaesusriskis ning nende osa on just viimastel aastatel kõige hoogsamalt kasvanud.
Enamasti jääb üksiku vanaduspensionäri kuusissetulek 301–400 euro vahele. Sellest peab jaguma nii eluasemekuludeks kui ka esmatarbekaupadeks, nii söögiks kui ka ravimiteks, kõigeks muukski. Veereta igat veeringut näppude vahel nii hoolikalt kui tahes, aga kui tuleb ette mõni ootamatus, mille õiendamine raha nõuab, pole seda siiski kusagilt võtta.
Tegelike ja ärevas ajas ehk ülemõeldudki murede tõrvapotti tahaksin nüüd poetada tilgakese mett. Nimelt on meil kavas hakata üksi elavale vanaduspensionieas pensionärile maksma ühekordset toetust kord aastas. Seda ei saaks küll kõik üksikud pensionärid, sest ka pensione on erisuguseid ja kuhugi tuleb tõmmata piir.
Hinnanguliselt puudutab pensionäritoetus ümmarguselt 86 000 inimest, kelle (neto)pensioni suurus jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi kahekordset määra. Elatusmiinimum võetakse aluseks seetõttu, et see selgub kõige operatiivsemalt ja arvestab ka kulutuste taset. Selle kahekordne määr peaks tsipa aga aitama mitte üksnes allpool suhtelise vaesuse piiri elavaid vanemaealisi inimesi, vaid ka neid, kes elavad pisut pealpool piiri. Ja neid piiri peal kõndijaid on üsna palju.
Tuleva, 2017. aasta sügisel on lootust saada 115 eurot nendel üksi elavatel vanaduspensionäridel, kelle pension jooksva (eelarve)aasta aprillist septembrini jääb alla 416 euro. (Tõsi, arvutused on tehtud õige pisut oraste pealt, sest päris täpseid arve ei ole praegu veel võtta, aga ka mõni euro siia-sinna ei muuda asja.) Toetust korrigeeritakse igal aastal, ent eelmisest väiksemaks minna see ei tohi.
Kui pensionär käib tööl, siis tema töötasu – nagu ka teisi sotsiaaltoetusi – uue toetuse määramisel arvesse ei võeta. Riik tahab igati soodustada töölkäimist, ka osaajaga töötamist, ja ka vanaduspensionieas.
Saati, mida vanemaks inimesed saavad, seda vähemaks jääb töölkäijaid ning lisaks on vanaduspensionieas töine tulugi küllalt napp: rohkem kui pooltel juhtudel jääb see alla 301 euro kuus. Mõneti mõjutab seda tõsiasi, et vanuse lisandudes suureneb üksikute pensionäride seas naiste osa, ja naised – igas eas naised – teenivad üldse vähem kui mehed.
Pensionäritoetuse määramine peaks käima hakkama sotsiaalkindlustusameti kaudu ja üldiselt rahvastikuregistri alusel. Siiski, üksainus kord ehk esimesel aastal tuleb üksikul pensionäril esitada ametile ka oma allkirjaga kinnitatud taotlus. Ilus oleks ju, kui inimene, kes rahvastikuregistri kande järgi elab üksi, tegelikult aga kooselus, valeandmete paberiga lagedale ei tuleks.
Esimesel, seaduse rakendamise aastal, on ametnikelgi sahmimist palju ning sotsiaalkindlustusametil lisandub töö- ja tööjõukulusid. Need on aga suuresti ühekordsed, pärastpoole saab pensionäritoetusele vastavaks arendatud infosüsteemiga hõlpsamalt hakkama.
Pensionäritoetust makstakse kalendriaasta eest ja arvestust peetakse 1. aprillist – siis toimub pensionide indekseerimine – kuni 30. septembrini. Neil, kes selleks ajaks on taotluse esitanud, on toetust oodata oktoobris. Oktoobri-novembri-detsembrikuusse hilinejatele makstakse toetus välja taotluse esitamisele järgneval kalendrikuul. Siiski ei tohiks asjaajamisega uue aastani viivitada: tagantjärele, eelmise aasta eest, toetust enam ei määrata ega maksta.
Olen pikki aastaid seisnud laste ja lastega perede vaesuse vähendamise, üldse parema eluolu eest. Viimase aja meetmete tulemusena on see mõneti paranenud, nõnda et üksikud pensionärid elavad neist märkimisväärselt kitsamalt. Kui lastega perede netosissetulek oli viimaste ametlike andmete järgi 450 eurot leibkonnaliikme kohta kuus, siis 65-aastase ja vanema üksiku inimese netosissetulek kuus oli ümmarguselt 389 eurot.
On viimane aeg anda kas või näpuotsaga toetust inimestele, kes on lähenemas elukaare teisele otsale. Leppisime selles kokku juba valitsusliitu moodustades, see seisab meie tegevusprogrammi sotsiaalkaitse osas. Üksi elavate pensionäride toimetulekut parandav toetusskeem sai valitsuselt heakskiidu mullu suvel ja peagi on loota, et vajalikud muudatused sotsiaalhoolekande seadusesse ja pensionikindlustuse seadusesse saavad ka seaduse jõu.
Muidugi, kitsikust ei aja korra aastas makstav pensionäritoetus majast veel välja. Ometi, juba vanarahvas teadis, et parem on varblane peos kui tuvi katusel. Seegi pisku võtaks tuleva aasta eelarvest ühtekokku kaheksa miljonit eurot.