Liialt kaua oleme veeretanud kui kuuma kartulit pihus küsimust, kuidas toetada hooldusvajadusega inimesi ja nende pereliikmeid. Ilma sisulisi lahendusi ellu viimata süveneb niigi terav omastehoolduse probleem veelgi, sest koos ühiskonna vananemisega suureneb ka hooldust vajavate inimeste arv. Tundub, et jää on siiski murdumas. Üha rohkem jõuab see valus teema meediasse, üha rohkem on neid poliitikuid, kel on tahet asjaga süvitsi tegeleda. Tänavu märtsis arutas väärika vananemise ja hoolduskindlustuse küsimust riigikogu, millele eelnes eri ettepanekute sõelumine ja analüüs sotsiaalkomisjonis.
Eestis elab kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedase pikaajalist hooldust. Kui suletud uste taga on (vana) inimene, kes omal käel toime ei tule ja vajab pidevalt järelevalvet ja hoolitsust, siis tähendab see ka abistajale suurt koormust ja pingeid, sageli läbipõlemist. Ja pahatihti koduõhku, mis on süütundest paks. Eakas inimene tunneb süüd, et on lapsele koormaks kaelas, laps – vahel ka ise kehva tervisega – tunneb jälle süümepiinu, et ei suuda oma ema või isa heaks teha nõnda palju, nagu süda käsiks või arstid-õed-põetajad oskaksid.
Aga hooldekodusse ei leia kohta või siis ei suudeta selle eest tasuda. Enamike eakate pension pole piisav, et maksta hooldekodus elamise eest. Kui ka perel napib raha, siis peab keegi lähedastest töölt ära tulema. Meil hinnanguliselt umbes 13000 inimest, kes on omaste hooldamisega sedavõrd hõivatud, et ei saa tööl käia. (Tõsi, on ka neid, kellele see on teadlik valik, et olla oma kalli inimesega tema eluõhtul koos.)
Nii ongi Eestis jäänud hoolduskoormus suuresti perede kanda. Seadusetäht annab küll õiguse omavalitsuselt tuge küsida, ent enamasti piirdub abi nõustamisega Ometi ei tohiks ühes arenenud riigis see, kas inimene saab talle vajalikku hooldust, sõltuda vaid tema enda, laste ja lastelaste majanduslikust seisust.
Nagu juba öeldud, lahenduste leidmist enam edasi lükata ei saa. Esiteks tuleb panna sujuvalt suhtlema tervishoiusüsteem ja sotsiaalhoolekanne. Praegu on kahjuks sageli nii, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Pärast haiglaravi võib inimene vajada hooldamist, kuid sellest ei anta kellelegi teada ja ta jääb abituna koju. Liiga suur on surve kallitele meditsiiniteenustele, mida teinekord ei vajatagi, ja mille üheks põhjuseks on tõik, et rahastamiskorra erinevuse tõttu on siin omaosalus väiksem. Asju saab otstarbekamalt korraldada.
Riigil koos kohalike omavalitsustega tuleb tagada vajalikud meditsiini- ja hoolekandeteenused, et eakad inimesed saaksid võimalikult kaua iseseisvalt hakkama. Kui vähegi kannatab, ei taha ju keegi oma kodust ära minna. Esmajoones tuleb panustada kõiksugu koduteenuste, sealhulgas õendusabi arendamisse. Seda enam, et ka ühiskonnale on nii odavam. Norralaste kogemus ütleb, et hooldekodus elamine maksab umbes viis korda ning (pikaravi)haiglas viibimine seitse korda rohkem kui kodune hooldus.
Hooldusteenuste kättesaadavus ja tasu suurus on aga Eesti eri piirkondades üpris isesugune. Tasuks ehk kehtestada üle riigi ühtsed standardid lisaks neile kümnekonnale, mis on praegu omavalitsustele kohustuslikud. Näiteks Tartus saab kasutada sotsiaaltransporti ja tellida koju sooja toitu, nõutada isiklikku abistajat, häirenupu paigaldamist ja kodu kohendamise toetust, kui tavatoimetamine raskeks läheb. Vanemaealiste hulgas on populaarsed päevakeskused, kus nii mõnigi tegevus on hoolekande nägu. Psüühiliste erivajadustega inimestele on saadaval nii koduhooldus kui päevahoiuteenus koos toitlustamisega.
On aga üheselt selge, et loetletud sammudest ei piisa. Tõsiselt üleval olnud hoolduskindlustuse loomise plaan laideti asjatundjate poolt maha, kuna Eestis on nagunii rängad tööjõumaksud. Ka Maailmapank ei soovitanud seda teed minna.
Teisalt on Eestis avaliku sektori rahastus pikaajalisele hooldusele kordades väiksem kui OECD või Euroopa Liidu riikides keskmiselt. Meil kulutab riik selleks eri allikate põhjal 0,2–0,6 protsenti SKTst, Leedu seevastu 1,4, Soomes 2,4 ja Rootsis 3,6 protsenti. Hädasti on vaja on poliitilist otsust, et leida raha juurde eakate sotsiaalse kaitse jaoks.
Sotsiaaldemokraatidel on kindel soov kergendada omastehooldajate ja abi vajavate inimeste murekoormat. Läbimurde tooks siin see, kui riik arendaks välja tervikliku hoolduse süsteemi, mis võimaldaks keskmise pensioni eest hooldekodus elada. See tähendab, et riigil tuleb võtta oluline osa inimese hooldekodu kuludest enda kanda. Kahtlemata on see kallis lahendus, aga meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest lihtsalt pääsu. Iga päev, mis antud elada, on väärtus. Ja meie teha on, et see oleks elatud väärikalt.