Värske koalitsioonilepe näeb ette, et tulevast aastast jõustub omastehoolduse reform. Hooldekodu koht saab eakale inimesele kättesaadavaks, sõltumata tema enda ja tema omaste rahalistest võimalustest. Riik hüvitab neile, kelle ainus lahendus toimetulekuks on hooldekodu – elu, selle osa kohamaksumusest, mis inimesel oma pensionist puudu jääb. Jutt ei käi muidugi puhkekodust, vaid ikka hooldekodust – kui inimesele on antud hinnang, et ka mõningase kõrvalise abiga ta omas kodus enam hakkama ei saa ja vajab ööpäev läbi järelevalvet.
Ei teagi, millise pühaku pildi ees nüüd tänuküünal süüdata – on ju sotsiaaldemokraadid ja olen mina isegi kümnendi, ei – varsti juba kaks otsinud ja pakkunud lahendusi omastehoolduse probleemile. Oleme vajadusest lahendada kompleksselt eakate ja erivajadustega inimeste hooldamise mured rääkinud nii riigikogus kui meedias, esitanud lugematuid seaduseelnõusid, kuidas riik saaks kergendada omastehooldajate koormat.
Viiendik pensionäridest vajab abi
Ikka ja alati on oldud meiega nõus: jah, asi tuleb kohemaid lahendada, arusaajad inimesed ju kõik, nii otsustajad kui rahvas. Ütles ka 97 protsenti vastanutest enne eelmisi riigikogu valimisi läbi viidud küsitluses, et riik peab tagama hooldekodu koha neile eakatele, kellel rahalised võimalused selleks puuduvad, kuid kes seda vajavad. Aastate pikku on tehtud mitmeid uuringuid, peetud aru asjatundjatega, veeretatud ümarlaua-juttu, koostatud lühemaid ja pikemaid plaanegi.
Mis on olnud tulemus? – Ümmargune null. Õieti on hoolduskoormus aasta-aastalt nihkunud veelgi rohkem inimese enda ja ta omaste õlule. Tegelikkuses näeb asi välja pigem nõnda, et kui kõik omased on juba ees ära läinud loojakarja või kui oledki eluaeg olnud üksi nagu linnuke oksa peal ja sul sugulasi ei olegi, alles siis tuleb omavalitsus hädalisele appi. Ometi, hinnangu järgi vajab viiendik tänastest pensioniealistest iga päev toimetulekuks abi ning paarsada tuhat inimest on sunnitud korraldama oma lähedaste pikaajalist põetust. Kui aga raha selle eest maksta ei ole, tuleb töölt ära jääda, osaajaga amet otsida, omad lapsed paljudest võimalustest ilma jätta. Sest säärane elukorraldus mõistab pere pahatihti vaesusse, tuues lisaks kaasa ka süütunde nii laste kui vanemate ees.
Eesti panustab pikaajalisele hooldusele teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes häbiväärselt vähe, vähem kui pool protsenti SKT-st. Maailmapank on oma kriitilistes analüüsides osutanud sellele, et peaksime pakiliselt leidma 2,5 protsenti SKT-st, et vähegi parandada olukorda pikaajalise hoolduse süsteemis. Rahvastik vananeb, liiati on eakad inimesed vaevustega ja vaesed. See, et inimene hädas abi ei saa, on karjuvas vastuolus ka meie põhiseadusega.
Et hooldekodu koht seda hädasti vajajatele nüüd kättesaadavaks muuta, kulub riigil ümmarguselt 40 miljonit eurot aastas. Tänavu on keskmine vanaduspension 595 eurot – järgmisest aastast peaks see küll tõusma – ja keskmine hooldekodu koht maksab 1000 eurot, aga eks kallimaks lähe seegi. Kuidas täpselt vahet hüvitama hakatakse, mis jääb riigi, mis omavalitsuste kanda, selle skeemi peab valitsus veel täpselt välja töötama. Hooldekodu asuka väärikusele mõeldes peab talle kätte jääma ka 15 protsenti pensionirahast, et ta saaks endale osta vähemalt maiust või lapsele-lapselapsele sünnipäevakaardi.
Kus on teenusmajad?
Omastehooldus vajab üldse põhjalikku ümberkorraldamist. Eks iga inimene taha ju omas kodus elada – kui vähegi võimalik. Et ta seal hakkama saaks, tuleb paralleelselt arendada mitut masti koduteenuseid, neid kuluks praegusest vähemalt kaks-kolm korda rohkem ära. Vahepealne võimalus on nn teenusmajad, kus eakas saaks elada omaette toas või väikekorteris, aga näiteks soe söök ja pesupesemine oleksid teenusena kättesaadavad. Lisaks meeldiv seltskond teleritoas, kui üksinda päris kurb hakkab. Selliseid teenusmaju on meil praegu ütlemata vähe: kust küll tuleks see taevane kaste, mis paneks nad tärkama nagu seened pärast vihma? Vajadus nende järele on igatahes karjuvalt suur.
Kes on pidanud, ütleme, nädal, kaks või kolm voodihaige juures valvama, teda keerama, kasima ja tõstma, teab, kui ränkraske on see töö. Mõni aga on sunnitud seda tööd tegema aasta, kaks, kolm, kauemgi – sest muud võimalust lihtsalt ei ole. Ometi on igaühele meist antud oma aeg elada. Ehk saab nüüd nii mõnigi veel saatuselt teise ja õiglasema võimaluse – et naasta tööellu, teoks teha oma loomingulised plaanid, minna reisima või mis veelgi uhkem – kasvatada üles veel üks laps.