Nii Eesti majandus kui noored ise vajavad rohkem ja paremat kutseharidust, kirjutab , Riigikogu SDE fraktsiooni aseesimees.
Milline eluseik liidab Tõnis Lukast, kunagist haridusministrit ja tänast Eesti Rahva Muuseumi direktorit ning Ivari Padarit, mitmekordset ministrit, endist europarlamendi saadikut ja minu tänast head kolleegi riigikogus? Nad mõlemad on õppinud kutsekoolis.
Seda on teinud ka kümned ja kümned tuhanded teised ametikoolide lõpetajad, kelle seas leidub oma ala suurepäraseid asjatundjaid, firmajuhte, oskustöölisi, ka inimesi, kes on läinud edasi õppima ja jõudnud doktorikraadinigi.
Kutseharidus koos inimese enda pealehakkamise ja töötahtega peaks kindlustama ameti ja sissetuleku. Seda tõestab kasvõi praegune trend, kus varasemast palju rohkem täiskasvanuid omandab just kutsekoolides uut elukutset, et oma positsiooni tööturul parandada.
Eesti kutsehariduse üldise taseme üle pole põhjust nuriseda. Viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on Euroopa Liidu ja Eesti riigieelarve toel tehtud sinna tõsiseid investeeringuid ning paranenud on õppetöö tase, mistõttu saab rääkida isegi kutsehariduse väikesest renessansist. Ometi…
Kui masu ajal käis nii mõnegi kooli pääsemise nimel tihe rebimine, siis praegu suudaksid Eesti kutsekoolid vastu võtta ligi 35 000 õppijat, ent tegelikult õpib seal 25 000 inimest. 10 000 kohta on vabad. Üheks põhjuseks on, et kutseõppeasutused konkureerivad gümnaasiumidega (aga ka erakoolidega) noorte pärast, kes on pärit veel madala sündimusega aastakäikudest. Samas on omamoodi paradoksina kutsekoolides vähenenud oluliselt päris noorte – alaealiste ja just täisikka jõudnute – arv ning jõudsalt kasvanud üle 25-aastaste õppijate osakaal. Kutseharidus on seega üha enam täiskasvanu nägu.
Riigi seatud eesmärk, et mõne aasta pärast peaks 35 protsenti põhikooli lõpetanutest õppima edasi kutsekoolides, jääb ilmselt püüdmata, sest tegelikult teeb seda praegu 26–27 protsenti noortest. Euroopas on tavaliselt neid ligi kaks korda rohkem ehk keskmiselt on see näitaja 50 protsendi juures.
Põhjusi on siin mitu. Jätkuvalt kimbutab vana häda – ametikoolide kehv maine paljude lastevanemate silmis, mis kandub edasi ka laste valikutele. Arvan, et selged vajakajäämised on meil karjäärinõustamises ja praktikavõimaluste pakkumises. Keskne küsimus on, kuivõrd pakuvad kutsekoolid erialasid, mis tagavad noortele 21. sajandil korraliku töö ja konkurentsivõimelise sissetuleku. Kindlasti saab koostööd parandada ettevõtjatega, kes vajavad ja ootavad hea väljaõppega töötajaid.
Ühtpidi on meie kutsekoolid alakoormatud, teisalt elas Eestis 2015. aastal 19 000 noort, kes ei õppinud ega töötanud ning kellest paljudel oli haridust üheksa klassi või veelgi vähem. Riik on praegu sotsiaalministeeriumi vedamisel välja töötamas tugisüsteeme, et taolised heitunud noored, omamoodi kadunud põlvkond üles leida ning neid haridustee jätkamisel ja tööle saamisel toetada.
Kutseharidus ning sealt jõukohase ja meelepärase eriala leidmine on seni mitteaktiivsete noorte jaoks kindlasti üks võimalus sukelduda positiivselt tegelikku ellu.
Kirjutan kahe käega alla praeguse valitsuse suurele eesmärgile, et kõik meie noored peavad pärast 9. klassi õppima edasi kas gümnaasiumis või kutsekoolis. Selle täitmiseks tuleb senisest enam panustada just kutsekoolidesse ja luua seal vajalikud tugisüsteemid, et noored ei jätaks kooli pooleli. Nad ei pea alati õppima kolm aastat, teatud kutseoskused saab kätte ka ühe-kahe aastaga. Et siis, mõne aja pärast, veel õppida.
Eesti-sugusele väikeriigile on kaotuseks iga noor, kelle koolitee varakult katkeb. Mõistagi kaotavad kõige enam noored ise, sest napi hariduse ja viletsate oskustega ei saa tänases maailmas hakkama ega leia tööd. Samas pidurdab Eesti majanduse arengut kõige enam kvalifitseeritud tööjõu puudus. Läbimõeldud ja hästi korraldatud kutseharidus on üks võti selle leevendamiseks.