Kremli suurmogul Putini sõjakäik Ukrainasse laskis endise globaalküla suhted-sidemed pihuks ja põrmuks. Kas aastakümneid rahus ja heaolus elanud lääneeurooplased on hakanud viimaks aru saama Venemaa ettearvamatust ja muu maailma peale sülitavast loomusest? Mine võta kinni. Uus külm sõda on tumeda varjuna laskunud meie aja peale, ja see on hoopis teistsugune, kui oli too eelmine, kirjutas riigikogu liige Heljo Pikhof Õhtulehes.
Nii või teisiti, energiajulgeoleku kõrval on Euroopa sunnitud üha rohkem rääkima ka toidujulgeolekust. Ei, Euroopa nälga ei jää, Eesti ka mitte: teraviljaga näiteks suudab eesti põllumees oma rahva ära toita küll. Küsimus on selles, mis see maksma läheb.
Nisujahu hind on viimase kahe aastaga viiekordistunud – nõnda oli see juba enne sõda. ÜRO hinnangul võib sõda Ukrainas tuua teravilja hinnatõusu maailmaturul veel viiendiku võrra. Sadamad, mille kaudu Ukraina lõviosa oma põllumajandussaadustest eksportis, on venelased blokeerinud, isegi teed nendeni on mineeritud. Viljakate põldude asemel laiutavad pommilehtrid või ei pääse sõja jalus põllumees sügisel külvatud talivilja väetama ja suve lõpul lõikama. Venemaa ei saa vilja eksportida sanktsioonide tõttu.
Seni on Venemaa ja Ukraina kokku tootnud üle kolmandiku maailma nisust ja poole päevalilleõlist. Egas nisu – nagu rahagi – ole ilmast otsa saanud, ent USA-s või Prantsusmaal kasvatatud saiavilja hind on hoopis krõbedam kui see, mille eest meie idanaabrid oma vilja müüsid. Odava teravilja tarbijad on eeskätt olnud Lähis-Ida ja Aafrika vaesemad maad, sajad miljonid inimesed, kellele valge leib ongi põhiline toiduaine ja kellest paljud kannatavad näljahäda ja vaevlevad humanitaarkriisis juba praegugi. Kui olukord seal peaks veelgi destabiliseeruma – kas Euroopa tervitaks siis seda näljapagulaste lainet sama lahkelt nagu praegu Ukraina sõjapõgenikke? Ja kuhu nad kõik üldse ära mahuksid?
Pole vast meie esmane mure vaevata praegu pead sellega, millal hakkavad lääne sanktsioonid Venemaale sedavõrd mõju avaldama, et nälg jõuab ka Siberisse, tollesse viljaaita, vene lihtsate inimeste kotta. Sest egas mogulid ise alatoitluse all kavatse kannatada.
Meie esmane mure peab olema see, kas meie omad, peost-suhu elavad lastega pered saavad täisväärtusliku toidu lauale ka juhul, kui poeriiulid on kalli söögikraami all lookas. Olgu siis kriis üleilmne või ka kohalikku laadi, ennekõike kannatavad selle all just vaesemad lastega pered. Kahe aastaga – 2018. aastast kuni 2020. aastani – kasvas kuni 17-aastaste laste ja noorukite absoluutse vaesuse määr selletagi 1,6 protsendilt 2,7 protsendini. See on see rahapisku, mis hinge vaevu sees hoiab. Ja jutt käib koroonakriisi eelsest ajast, piirangud tõid omakorda kaasa põdemist, töökaotust, hädapärase ja madalama palgaga leppimist. Kui lisada siia veel viimase aja hüppeline energia ja toiduainete hinnatõus ning sõja mõju, mis viis hinnad lausa lakke, siis kõige nõrgemate toimetulek on tõsise löögi all. Lõunanaaber Läti sai sellest näiteks aru ja maksis peredele eelmisel aastal kriisitoetuseks 500 eurot iga lapse kohta.
Et nii mõnegi pere vabalangemist vaesusse pidurdada, algatasid sotsiaaldemokraadid perehüvitiste seaduse muutmise eelnõu. See näeb ette tõsta esimese ja teise lapse toetus seniselt 60 eurolt saja euroni kuus. Pere kolmas ja iga järgmine laps saabki juba riigilt sada eurot kätte. Lastetoetuse kasv puudutab 236 070 last ja noort, aitab vähendada vaesuses elavate laste hulka ja läheks hinnanguliselt maksma 113 miljonit eurot. Tore oleks mõelda, et ehk võiks mõni laps meil ka rohkem sündida, kes süvakriisis jääks muidu sündimata.
Ei vaidle vastu – riigil tuleb selletagi teha tohutuid lisaväljaminekuid: riigikaitsele, koroonakahjudele, sõjapõgenike sisseseadmisele… Aga kelle nimel see kõik, kui meie lapsed peavad kannatama tühja kõhtu?
ÜRO teatel on üle poole ukraina lastest koduriigist lahkunud. Tahaks uskuda, et eesti lapsed jäävad Eestimaale.