Aasta otsa on valitsus kõva käraga rääkinud nn vajaduspõhisest lastetoetusest, tõotades puudust kannatavatele peredele vaat et taevamannat.

Suurustlevalt lastetoetuse reformiks ülendatud ettevõtmise esimesed viljad on nüüd käes: prognoositud 30 361 perest esitas uue toetuse taotluse vaid 2812 leibkonda ehk üheksa protsenti plaanitud peredest. Tallinnas on see näitaja kuue protsendi kandis ja Harjumaal vaid kolm protsenti eeldatud perede arvust.

Alandav narrimäng

Miks? Ei ole ju meie vaesuses elavad lastega pered hakanud lotomiljoneid võitma ega muidu haljale oksale jõudnud. Lihtsalt 9,59 eurot ei kaalu üles seda, et sõita vallavalitsusse, tõestada paberitega, et sul on lapsed, kellel oma vajadused – ja nõnda neli korda aastas –, et siis piisavalt vaeseks tunnistatuna saada vastu näpuotsaga sotsiaalabi. Tülikas ja alandavgi on sedasi narri mängida.

Kümmekonna euro eest sai juuli algupoolel pealinna odavamates poodides kätte viis kilo tänavust kartulit. Ja Eesti on endiselt – teab mitmendaid aegu järjest – kõige kiirema hinnatõusuga riik euroalas.

Ehk tahaksid praeguse perepoliitika apologeedid väita, et alguse asi, ei saanud vedama? Vastaksin üheainsa arvamusega sotsiaalmeediast: “Ehkki meil on iga euro arvel, sest olen ise invaliidsuspensionil ja peres on kaks väikest last, ei ole ma võimeline minema riigilt seda närust toetust kerjama, endal hakkaks vastik.”

M.O.T.T.

Tegelik vajaduspõhine lastetoetus oleks toimetulekutoetuse määramisel mitte arvestada peretoetusi sissetulekute hulka. Olgu öeldud, et universaalne lapsetoetus on püsinud 19,18 euro tasemel 2004. aastast peale ja on kaotanud selle ajaga üle poole ostujõust. Sest uue, tinglikult vajaduspõhise lapsetoetuse taotlejad olid valdavalt toimetulekutoetust saavad pered.

Mõni üksik küsija, kes sellesse rühma ei mahu ja oli lasknud end suurest propagandakärast eksitada, kohkus pettunult ukse pealt tagasi või sai kümnekast kuuldes suisa kurjaks, miks temaga halba nalja tehakse, teab rääkida nii mõnegi omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Jutt olnud ju vaesemate perede lastetoetuste suurendamisest.

Mis oleks vajalik?

Toimetulekutoetust saava pere lapse kohta on ette nähtud 61 eurot kuus – ka suhtelise vaesuse piir on meil tõmmatud ebanormaalselt madalale.

Arvestus hakkab juba sassi minema, aga oma viis korda küll on sotsiaaldemokraadid esitanud riigikogu menetlusse eelnõu, hoidmaks toimetulekutoetuse lahus lapsetoetustest: et need, kes hädasti abi vajavad, ei peaks üsnagi sümboolse lasteraha tõttu suud toimetulekutoetusest puhtaks pühkima.

Sama meelt on linnade liit, maaomavalitsuste liit, enamik lastekaitseühendusi, tegelikult kõik mõtlemisvõimelised inimesed.

Ainsa erandina toetas sotsiaalministeeriumi kava jätta praegune lapsetoetus senisele 19 eurole ja panna vanematele lisakohustus käia üheksaeurost lisatoetust eraldi küsimas üks lastekaitseseltside võrgustik, mille nimeks lapse huvikaitse koda.

Ehkki too võttis endale voli rääkida paljude lastekaitseseltside nimel, ei kooskõlastanud selle juht liikmesorganisatsioonidega koja nimel tehtud arvamusavaldusi. Pärast riigikogus esitatud toetavat pöördumist valitsuse kavale, millega suurem osa koja liikmeid põrmugi nõus ei olnud, läks koda lõhki.

See oli suurte lastekaitseorganisatsioonide nime kuritarvitamine, kinnitab näiteks lastevanemate liit.

Pool rahast bürokraatiaks

Suure suuga välja käidud lastetoetuse reform aitas esiotsa vaid 2455 peret. Nagu öeldud, on lõviosa uue toetuse saajatest ühtlasi ka toimetulekutoetuse saajad. Seega lihtsam, loogilisem ja ka odavam olnukski jätta toimetulekuabi arvestamisel lastetoetused pere sissetulekutest välja. Vajaduspõhise lapsetoetuse korralduskuludeks anti omavalitsustele 169 897 eurot. Ilma paberit määrimata saanuks 9,59 euroga abistada lisaks praegustele veel 3000 last.

Rääkimata juba uue korra all kannatavast sotsiaaltööst, sest kui sotsiaaltöötaja surutakse üha enam arveametniku rolli, jääb tal paberite tagant inimese enese jaoks aina vähem aega ja jõudu.

Laste abistamise peamised hoovad on teada ja mujal maailmas edukalt läbi proovitud: universaalsed ja tuntavad rahatoetused ning mitmesugused peredele suunatud teenused. Meiegi sotsiaalministeeriumi välja töötatud laste ja perede arengukavas aastateks 2012–2020 on tõhusaid meetmeid kirjas. Mida aga ei ole, on raha nende ellurakendamiseks.

Praegune naljanumber ehk nn vajaduspõhine lastetoetus jagab meie lapsed lahtritesse ja võimendab veel omaltki poolt niigi teada tõde: lapsed on vaesusrisk, jõukusest annavad aga tunnistust elutud asjad.

Nõnda meie rahvaarv kahanebki.