Paljude meie laste nägurielu on kestnud kauemgi kui suur sõda Euroopas. Kaks aastat koroonahirmus ja -piirangutes pole ehk noorematel koolilastel lasknud üldse näha oma vanemate lahkemat palet, kirjutas Heljo Pikhof Tartu Postimehes.

Harjumuspärane maailm on pööratud pahupidi. Meie jaoks, meie laste jaoks – kes teab, kui kauaks.

Koletu sõda, mille idanaabri isehakanud tsaar Ukraina ja ukraina rahva vastu valla päästis, on kestnud üle kuu. Keegi ei mõista kokku arvata, kui palju inimesi on arutus tapluses surma saanud, kui palju inimkultuuri mälestusmärke, eluks ja tööks vajalikke ehitisi on maa pealt pühitud, teiste seas haiglad, vanadekodud, koolid, lasteaiad. Miljonid inimesed on pidanud maha jätma oma kodu, üle saja ukraina lapse ei näe tänavust kevadet.

Relvad songivad Ukraina põllumaad, tehaseid ja taristut, vaenlane blokib sadamaid. Tavaelu seisab, sest kõnelevad kahurid.

Ettenägematud on ka mõjud, mille lääneilma poolt agressorriigile kehtestatud sanktsioonid meile endile kaasa toovad. Elu läheb tohutult kallimaks – ehkki ei ole vast sünnis sellest siinkohal rääkida. Aga oma särk, teadagi, on ihule ligemal.

Mineraalväetised, loomasööt, metall, puit, bituumen – kuula ja imesta, mida kõike oleme ida poolt sisse vedanud! Energiakandjatest ei maksa rääkidagi. Polegi vist tootmisharu, mille sisendid – ja vastavalt siis toodang – kallimaks ei läheks. Kui tavapärased ja soodsad tarneahelad saavad läbi lõigatud, võtab aega ja läheb kalli(ma)ks, et uued paika panna. Ei, nälga me ei jää, aga keegi ei julge ennustada, mis hakkab saiapäts sügisel poes maksma. Kas jõuamegi juurte juurde tagasi? Et laps saab saia ainult siis, kui taat valget linnasaia asjatoimetustelt tulles maiusena kaasa toob?

Hinnatõusu pisutki leevendamata pole ei ühel ega teisel valdkonnal püsi.

Laps ollakse üks kord ja omas ajas. Paraku – nagu rasketel aegadel ikka – saavad ennekõike pihta just lastega pered, väiksema sissetulekuga lastega pered. Need, kes enam-vähem kogu raha, mis eluasemekuludest järele jääb, viivad otsejoones toidupoodi. Eesti paistab üldse silma selle poolest, et teiste Euroopa riikidega võrreldes kulub meil hoopis suurem osa sissetulekust söögi peale.

Paljude meie laste nägurielu on kestnud kauemgi kui suur sõda Euroopas. Kaks aastat koroonahirmus ja -piirangutes pole ehk noorematel koolilastel lasknud üldse näha oma vanemate lahkemat palet. Paljud tööinimesed on pidanud, pead-jalad koos, tegelema nn kodukontoris rööprähklemisega. Paljud neist on viirushaiguse läbi põdenud. Paljud on tööst ilma jäänud.

Suurte inimeste pinged ja pere heaolu langus muserdab lapsi, ka siis, kui seda palja silmaga ei näe. Juba koroonakriisi ajal kannatas lastega perede sissetulek, energia ja toiduainete hüppeline kallinemine lisas oma osa ja sõja mõjul on hinnad lausa galoppi kappamas.

Selletagi on kuni 17-aastaste laste-noorte absoluutse vaesuse määr 2018. aasta 1,6 protsendilt kasvanud 2,7 protsendini 2020. aastaks. Pangem tähele – me räägime absoluutsest, mitte suhtelisest vaesusest, mille määra laste kohta arvestatakse liiati väiksema kaaluga kui täiskasvanu puhul – nagu oleks lapse suu seinapragu.

Läti riik näiteks maksis mullu kriisitoetuseks 500 eurot iga lapse kohta, meie oleme laste vajadustest püüdlikult mööda vaadanud. Nõnda ei saa see kesta, seda enam, et ees seisavad veelgi raskemad ajad.

Et parandada lastega perede olukorda, pakkudes neile pisutki kaitset hindade tõusu vastu, algatasid sotsiaaldemokraadid läinud nädalal riigikogus peretoetuste seaduse muutmise eelnõu. Tahame tõsta esimese ja teise lapse toetuse 60 eurolt sajale eurole kuus. (Pere kolmanda ja iga järgmise lapse toetus ongi praegu sada eurot kuus.) Riigi toetuse kasv puudutab 236 070 last, see aitaks vähendada vaesuses elavate laste hulka ja suurendada ehk sündimustki, mis kindlusetutes oludes nagunii kipub takerduma.

Mõnda saab ära teha ka kohalik omavalitsus. Sestpeale, kui sotsiaaldemokraadid Tartu koalitsioonivalitsusse said, külmutasime lasteaia kohatasu. Meie eestvõttel ei tõuse see ka järgmised neli aastat. Ja muidugi on jõus lasteaiasoodustused alates pere teisest lapsest. Teeme kõik endast oleneva, et spordi ja huvitegevuse toetussüsteem laseks igal lapsel-noorel osaleda vähemalt ühes trennis või huviringis.

Kas jõuamegi juurte juurde tagasi? Et laps saab saia ainult siis, kui taat valget linnasaia asjatoimetustelt tulles maiusena kaasa toob?

Ent kui kauaks sedasigi kokku hoitud kopikas vastu peab? Toidupoes pannakse vaat et üle päeva ühele-teisele igapäevakaubale jälle viis senti juurde, võtame näiteks või kohvikoore väikese paki.

Kohupiimaline, mida lapsed kahe suupoolega süüa vitsutasid, maksis odavas poeketis vana aasta sees 90 senti. Nüüdseks on selle hind 1.35 ja kui peres on ikka mitu last, peavad nad sellest suu küll puhtaks pühkima. Et kartul on poole kallimaks läinud, selle kannatab veel ära, sest kartulist annab kokata kümme erinevat rooga.

Jah, meie riigil tuleb praegu teha üüratus mahus ettenägematuid kulutusi. Kaitsevõime tugevdamiseks tuleb kahtlemata lisaraha leida. Sõjapõgenike sisseseadmiseks – seegi on möödapääsmatu. Hoidku kõik taevased ja maised jõud, et meie lapsed ei peaks liiklusmüra kuuldes pugema voodi alla peitu! Nii mõnigi pommirahe alt meile pakku pääsenud ukraina laps talitavat nõnda siiamaani.

Hädavajalik on ka põllumehi toetada: lakke kerkinud energiahinnad on pannud juba nii mõnegi loomapidaja oma karja müüma. Hinnatõusu pisutki leevendamata pole ei ühel ega teisel valdkonnal püsi. Tervishoidu on kaks aastat järjest pumbatud miljoneid eurosid. Ükski teadlane ega selgeltnägija ei oska öelda, mis mänge kavatseb koroonaviirus inimesega järgmiseks mängida. Hädalisi väljaminekuid on veel ja veel.

Ja ometi peame kõige selle kõrval – või ennekõike – leidma 113 miljonit eurot, et tõsta lastetoetusi. Ja sellega on tõesti kiire. Sest mille nimel üldse pööritada sadu miljoneid – et mitte öelda miljardeid – lisaeelarve- ja laenuraha, kui lapsed kiduvad? Või jäävad raskete aegade kartuses sootuks sündimata?

Heljo Pikhof: laps ollakse üks kord ja omas ajas