Puhuti näib, et funktsionaalset lugemisoskust tuleb meie päevil õpetada mitte üksnes koolilastele, vaid ka koolipapadele ja seepärast pean vastama Tarvo Siilabergi artiklile «Tasuta ja kohustuslik aed ei lahenda tegelikke probleeme» (TPM 31.10), kus autor kritiseeris minu arvamusloo seisukohti, kirjutab Riigikogu liige Heljo Pikhof.
Üks lehelugu tahaks ikka mõttega läbilugemist, enne kui hakata selle seisukohtadega väitlema, loo kirjutajale – kes kah ju ligimene – sõnu suvaliselt suhu panema.
Ei sotsiaaldemokraatide ega minu hingel lasu pattu, et tahaksime kõik põnnid sundlasteaiastada. evanem on vaba otsustama kas, kus, millal ja millisest vanusest alates tema aias käib. Seda nõuab Siilaberg, nii on ja jääb.
Küll oli minu artiklis juttu sellest, et haridus- ja teadusministeerium peab plaani tagada kodusele ele koolieelsel aastal 20 tundi nädalas tasuta aias käimist, kui koolieelsed nõuded miskil moel ühtlustatakse-seadustatakse. Sellel sügisel hakkab ministeeriumi töörühm alles välja töötama alushariduse seaduse eelnõu. Must valgel oli mul kirjas, et kuni ühiskond pole kokku leppinud, mida täpselt alushariduselt ootame, kuni pole hindamiskriteeriume, ei saa tulla mingit koolikatsumist.
Edasi väidab mu austatud oponent, et ühelgi el ei jää Tartus raha pärast aias käimata. Mul oleks südamest hea meel, kui see nõnda oleks. (Tartu kohatasu soodustusi mitme ega peredele kiitsin leheloos minagi.) Ometi olen just Tartu emadelt kuulnud kurtmist, et üle saja euro kuus aia eest maksta – tuleval aastal veelgi rohkem – on liiga kallis. Egas asjata ole volikogu hariduskomisjon arutanud nii kohatasu külmutamist kui sedagi, kas linn saaks või osaliseltki hüvitada toidukulu. Päevakorras on olnud koguni küsimus, kas riik võiks koolieelse aia-aasta kinni maksta.
Kõhklemata usun aga seda, et Võru linnas ei jää raha tõttu aiast eemale: kohatasu on seal 17 eurot kuus. Ehkki Tartu on mulle armsaim paik maamunal, pole see veel kogu Eesti. Meil on suured hinnakäärid nii kohatasudes kui ka toiduraha suuruses, ning see süvendab paikkondlikku ebavõrdsust. Soovides riigi kanda võtta aiatasu, SDE haridusprogramm eeskätt iga . Et luua le le üle Eesti ühtviisi võimalus käia aias, saada alusharidust – ja süüa kõht korralikku toitu täis; et pisutki siluda rikkamate-vaesemate omavalitsuste eluolu vastuoksusi. Selguse mõttes tuletan meelde, et 40 miljonit eurot on summa, mis kuluks kohatasudele, ja 25 miljonit läheks toiduraha katteks.
Tean mõndagi meie aedade logopeedi- ja remondimuredest. Ei võta siinkohal jätkata Siilabergi alustatud hariduse, lisaks veel mitme-setme muu valdkonna valukohtade loetelu. Oleks hea jah, kui saaks kõike, kohe ja korraga! Elu õpetab aga sammhaaval astuma.
Esiotsa tuleb omavalitsustele 15 miljonit eurot riigitoetust, tõukamaks tagant aiapedagoogide palgatõusu. Kui magistrikraadiga õpetaja alampalk saab aias võrdseks kooliõpetaja palgaga (tuleval aastal 1250 eurot kuus), aitab see järele ka teiste aiatöötajate töötasu ja teeb kasvukeskkonnale ainult head. Kui õpetajal-kasvatajal on meel rõõmsam, on ka ed rõõmsamad. Vast leiavad omavalitsused siis ka pisut rohkem võimalusi aedade olmesse panustada.
See oli vihje evanemate tunnetatud paratamatusele aias aknapesutalguid teha. Vabadusest juba rääkides – kui oleks minu teha, siis kolmeaastast last ma armastava pere rüpest tervelt neljaks päevaks nädalas aeda küll ei viiks. See on tõepoolest suur õnn, kui el on perekond, kes tahab ja saab temaga tegelda.
Ometi kasvavad ed ka üksikvanemaga, kes peab enne kukke ja koitu startima, ütleme, saja kilomeetri kaugusele ainsasse töökohta, mis võtta – et perel leib laual oleks. Kas saab talle siis pahaks panna, et ta on alati esimesena aias? Muidugi on see väsitav ele, väsitav kasvatajale, väsitav emale. Kui aga viibib aias 10–12 tundi päevas, sest on kodus tüliks, on küll kuri karjas. Ei ole see riigi käskida-keelata, paindlikkust on ometi siingi vaja, aeda, kus saaks olla, kui ema õhtul teatris mängib ja isa ei saa töölähetusest kuidagi keelduda.
Avaldatud Tartu Postimehes 6.11.
Seotud lood: