Eesti rahvastik vananeb – nagu mujalgi Euroopas. Võrreldes aga Euroopa heaoluriikidega, on meie eakate inimeste tervis nigelam, kroonilisi ja pikaajalisi hädasid on rohkem. Mis tähendab suhteliselt suuremat vajadust geriaatriaosakondade, nii koduõenduse kui õendus-hooldushaiglate ning ka hooldekodukohtade järele.

Kuigi meie inimeste eluiga kasvab, jääb tervena elatud aastaid aina vähemaks. See tähendab, et abivajajaid saab aina rohkem, aga töötegijaid ja abiandjaid napib.

Ligi viiendik tänastest pensioniealistest vajab iga päev toimetulekuks abi ning paarsada tuhat inimest on sunnitud korraldama oma lähedaste pikaajalist hooldust, põetust.

Kümned ja kümned tuhanded inimesed on pidanud valima kas töö või vanema hooldamise vahel, ka vanemate ja laste vahel. On ju meie riigis olnud hoolduskoormus pea täielikult abivajaja enda ja tema laste, hiljuti veel ka lastelaste õlul, ja aastatega on see suhe üha rohkem kiiva kiskunud.

2021. aastal tasusid teenuse saajad ja nende lähedased ööpäevaringse hooldusteenuse kulude katmiseks 80% , ülejäänu oli omavalitsuse panus.

Euroopa Komisjoni raport on mitu korda välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja ülekohtuselt kõrge hinnataseme võrreldes keskmise pensioniga.

Mullu osutati üldhooldusteenust ligi 14 000 inimesele, ent vajajaid oleks poole rohkem. Lähedastel ei jätku lihtsalt raha, et selle eest tasuda. Kasvab ju kohatasu pensionitõusust kaks korda kiiremini.

Elamata jäänud elud, valimine vanemate ja laste vahel, oma laste paljudest võimalustest ilma jätmine, kutsetööst või kutsumusest loobumine, ja palju paksu süütunnet sinna kõrvale – see on täna kümnete ja kümnete tuhandete inimeste igapäevane reaalsus.

Sotsiaaldemokraadid ja olen mina isegi kümnendi, ei – varsti juba kaks otsinud ja pakkunud lahendusi omastehoolduse probleemile.

Oleme vajadusest lahendada kompleksselt eakate ja erivajadustega inimeste hooldamise mured rääkinud nii riigikogus kui meedias, esitanud lugematuid seaduseelnõusid, kuidas riik saaks kergendada omastehooldajate koormat.

Oleme seisnud järjepidevalt sellise hoolduse korraldamise eest, mis laseks eakal inimesel võimalikult kaua oma kodus toime tulla ja vajadusel pensioni eest hooldekodus elada.

Ikka ja alati on oldud meiega nõus: jah, asi tuleb kohemaid lahendada. Ütles ka 97 protsenti vastanutest enne eelmisi riigikogu valimisi läbi viidud küsitluses, et riik peab tagama hooldekodu koha neile eakatele, kellel rahalised võimalused selleks puuduvad, kuid kes seda vajavad. Aastate pikku on tehtud mitmeid uuringuid, peetud aru asjatundjatega, veeretatud ümarlaua-juttu, koostatud lühemaid ja pikemaid plaanegi.

Mis on olnud tulemus? Kuni selle suveni oli tulemuseks ümmargune null.

Suvistel koalitsioonikõnelustel tõid sotsiaaldemokraadid jõuliselt lauale väärika vananemisega seotud hoolekande teemad. Saavutasime läbi aegade suurima rahalise toetuse, mis jõuab läbi kohalike omavalitsuste hoolekandesüsteemi.

2023. aasta läheb riigieelarvest omavalitsustele 40 miljonit, 2024.aastal 57 ja aastal 2026 62 miljonit eurot selleks, et hooldekodukoht oleks hinnatud vajadusel pensioni eest kättesaadav ning suureneks koduteenuste maht ja kvaliteet Eesti erinevates piirkondades.

Ühiskond peaks nüüd suurt kergendust tundma – tuleva aasta 1. juulist jõustub omastehoolduse reform. Laias laastus: hooldekodu muutub seda vajavale eakale kättesaadavaks, sõltumata tema ja ta perekonna rahalistest võimalustest, sõltumata pensioni suurusest. Neile, kellel hinnatud vajaduse järgi on ainus võimalus toimetulekuks hooldus/põetus hooldekodus, st nad vajavad pidevat järelevalvet ja abi, hüvitab omavalitsus hooldekodu maksumusest selle osa, mis inimese enda pensionist puudu jääb. See paneb omavalitsused enam pingutama selle nimel, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus elada.

Sotsiaaldemokraatidel on uhke tunne, et nad suutsid hoolekandereformi käima lükata. Nüüd on väga oluline, et riik ja omavalitsused pingutaksid selle nimel, et reform sujuvalt käivituks!