On teada-tuntud tõsiasi, et kõige suuremas vaesusriskis on meil lapsed, kes kasvavad üksikvanemaga peres. Neist kümned tuhanded elavad vaesuses lihtsalt sellepärast, et perekonna juurest lahkunud vanem ei täida oma kohust ega maksa lapsele elatist.

Statistikaameti andmetel sai 2012. aastal elatist alla neljandiku ühe täiskasvanuga leibkondadest, kus sirgub vähemalt üks suurtest sõltuv laps. Ainuüksi täitemenetluses – see aga tähendab vaevalist asjaajamist ja ka kohtuuste kulutamist – on ümmarguselt 12 000 elatise sissenõudmise nõuet; elatise võlgnevuse kogusumma möödunud aasta lõpul oli ligemale 11 miljonit eurot. Täit ülevaadet, kui palju lapsi on ilma jäänud õigusest saada elatist oma lahusolevalt vanemalt, Eestis ei ole.

Korduma kippuv muster
Annab jumal lapse, annab ka lapse leiva, usuvad häbemata paljud rongavanemad – ja vilistavad nii jumalale kui ka oma lapsele. Aga seadused, mis kohustavad vanemat oma last kasvatama? Need teadagi on ainult lihtsameelsetele täitmiseks. Raha annab teenida ka mustalt või lasta see semu pangakontole kanda, et kohtutäitur ei saaks sealt tsutikestki lapse tarvis ümber kantida.

Samal ajal kasvab kusagil üks laps, su oma liha ja veri. Kasvab poole aastaga riietest välja. Läheb varahommikul märgade jalgadega lasteaeda, sest ainsad parajasti jalga passivad jalavarjud on eelmise päeva lörtsiga läbi ligunenud. Oh, ja täna peab kindlasti meeles pidama, et laps tuleb tund aega varem aiast ära võtta: teistel on tantsutrenn. Tasuline muidugi – mida siis meie ajal ilma rahata saab? Seda, natukest küll, pole aga üksikvanemal kusagilt näpistada.

Kas jätkame? See on tuhandete laste igapäevaelu. Üksikvanema elu – 92 protsendil juhtudest on selleks ema –, kes küll nuputab ja nõiub, ent ometi ei jaksa kasvavat last kõige vajalikuga varustada.

Kui suur on tõenäosus, et teismeea ilmajäetuse kibedusest saab noore inimese käegalöömine – kord ka omaenese lapsele? Muster on ju ette antud.

Valitseb usaldamatus

Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et lõviosa küsitletutest ei usu vabatahtlike lepete pidavusse, kui laps jääb ühe vanema kasvatada. Samuti ollakse seisukohal, et lapseraha nõutamine ei tohiks olla üksikvanema enda asi, vaid lapse juurest lahkunud vanemale peaksid survet avaldama nii tööandja kui ka riik, kellel oleks voli lapsele elatist maksta ja see pärast kohustatud isikult välja nõuda. Rahvas pooldab elatisfondi, aga seadusandja?

Kord suuremate, kord väiksemate lootustega on ka riigikogu juba kümmekond aastat hellitanud elatisfondi loomise mõtet. Selle aja peale on idee leidnud toetust peaaegu kõigi erakondade saadikute seas. Nüüd viimaks võttis sotsiaalkomisjon ohjad enda kätte: kokku kutsutakse töörühm, kelle ülesanne on elatisraha tagamise fondi põhimõtted paika panna.
Kõrvalehiilimine elatisraha maksmisest ei ole te üksnes meie probleem, seda tunneb kogu Euroopa. Soomes näiteks ei lubatagi niisama naeratuse saatel vanematel hüvasti jätta: lapsele elatisraha maksmine tuleb ametlikult vormistada. Peaaegu kõikides riikides on aga loodud institutsioonid, kes koguvad ja maksavad elatisraha välja. Nii saab laps elatise kätte korrapärase avansina. Riigi ees maksuvõlglaseks olek paneb teise vanema paremini oma kohustusi täitma, ent isegi riik ei saa kogu võlasummat tagasi: Rootsi näiteks 30–40 protsenti, Läti, kus süsteem on värskem, ümmarguselt 12 protsenti. Ometi on valitsev mentaliteet sealgi tükk maad tervemaks muutunud.

Nii või teisiti, lapse elatise süsteemi ümberkorraldamisel saame toetuda rahvusvahelisele kogemusele: riigiti on kasutusel eri mudelid, aga võtta on ka OECD, Euroopa Nõukogu, teadusringkondade ja ühiskondlike organisatsioonide uurimistulemusi ja soovitusi, et luua meie väikeriigis kõige paremini toimiv mehhanism.

Laps kui sõjapidamise vahend

Kui kõik inimesed mõtleksid südamega või kui kogu täitemenetlus töötaks laitmatult, poleks küllap uut süsteemi vajagi. Sest peale fondi rahastamise katteallikate (kas võtta raha riigieelarvest, sotsiaalmaksust, kas mõeldav on ka omavalitsuse osalus) tuleb lahendada ka ridamisi praeguseid probleeme: kuidas toimida, kui üks vanem elab välismaal, milliseid sanktsioone rakendada, kui kohtuotsust ei täideta või esitatakse valeandmeid jne.

Kui tõhus on aga meie praegune täitemehhanism, näitab hiljutine kurioosum, kus Tallinna halduskohus mõistis riigivastutuse seaduse alusel justiitsministeeriumilt välja kopsaka valuraha isale, kuna riik ei suutnud kolme aasta jooksul tagada kohtuotsuse täitmist ja võimaldada mehel pojaga kohtuda. Ometi oli isa ära kasutanud kõik seaduslikud võimalused. Vanema ja lapse suhtlemist tagav seadustik on puudulik ja sõltub paljuski kohtutäituri ja/või eeskostjaks määratud lastekaitsetöötaja isikuomadustest. Võtsin nimme selle näite, et juhtida naisena tähelepanu sellele, et ka emad kasutavad lapsi relvana naise ja mehe vahelises sõjapidamises.

Muidugi ei saa riik miski jõuga sundida inimesi mõistlikult käituma: lapsega suhtlemise korra peavad vanemad omavahel kokku leppima. Et aga issanda loomaaed on suur, võib elatisfondi plusspoolele kanda ka vanematevaheliste konfliktide mahendamise, rääkimata korrapäraselt laekuvast rahast, mis leevendab vaesust ja üksikvanemat niigi painavaid pingeid.

Elatisfondi loomine on riigi auasi, kohustus, kui tahate. Jõuluaja heategevusprojektidest üksi jääb väheseks.

Allikas: Õhtuleht ( 1.12.2014)