Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus on kehtestanud omavalitsuse töökeeleks eesti keele. Justiitsministri ettepanek kehtestada kohalike omavalitsuste valimiste kandidaatidele keeleoskuse nõue B1 kinnitava dokumendi esitamisel ei lahenda juurprobleemi ehk puudulikku keeleoskust. Riigi eesmärk peaks olema seaduste täitmine ning teisest küljest piisava keeleõppe tagamine muust rahvusest täisealistele inimestele. Ühtlasi seisab ees haridussüsteemis eesti keele oskamatuse lõpetamine.
Kultuuriministri Piret Hartmani sõnul peab justiitsministri ettepaneku asemel kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerija andma enesehinnangulise kinnituse, et ta suudab volikogu liikme kohustusi eesti keeles täita. Selleks on vaja täiendada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse paragrahvi 33.
“Eesti keel töökeelena peab olema tagatud igas omavalitsuses. Selline justiitsministri ettepanek nõuda kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerijalt eesti keele B1 taset ei paku lahendust, mis soodustaks eesti keele õpet ja selle omandamist. Toetan igati seda, et volikogu liikmed peavad valdama eesti keelt tasemel, et olla võimelised osalema volikogu istungitel ning sisuliselt läbi töötama volikogu liikme kohustustest tulenevad tekstid. Kuid justiitsministri välja pakutud keeletaseme nõudmine ning selle kinnitamine dokumendiga on esiteks õigusvastane, sest paneb eesti ja muust rahvusest kandideerijad ebavõrdsesse olukorda, ning teisalt on B1 ebapiisav, et tagada ladus töötamine eesti keeles,” sõnas kultuuriminister Piret Hartman.
“Lisaks on vajalik tagada piisav keeleõpe kõigile seda soovivatele inimestele. Kindlasti peame tagama volikogu liikmetele soovi korral ka tööspetsiifilisi keelekursuseid ning tegema kõik selleks, et eesti keelt õppida soovivad inimesed seda teha saaks. Praegu ületab jätkuvalt eesti keele õppe nõudlus pakkumise. Keelupoliitika asemele peame pakkuma lahendusi, kuidas tagada piisav eesti keele õpetajate olemasolu ning keelekursused ja praktiseerimisvõimalused üle Eesti. Justiitsministri ettepanek aga tekitab veelgi suurema lõhe eesti ja teistest rahvustest elanike vahel, mis lõppkokkuvõttes päädib veelgi suurema polariseerimisega. Peaksime paika paneva poliitika asemel keskenduma lahenduspõhisele ning ühiskonda siduvale poliitikakujundamisele,” rõhutas Hartman.